Balti erikord (vn Остзейский особый порядок), Tsaari-Venemaa koosseisu kuulunud Eesti- ja Liivimaa provintsi eriseadustele tuginev omavalitsussüsteem, mis erines muu Venemaa omast. Terminit „Balti erikord” kasutati peamiselt vene ja eesti ajalookirjanduses, saksa- ja ingliskeelses kirjanduses oli kasutusel enamasti „Balti autonoomia” või „omavalitsus”, baltisaksa kirjanduses „maariik” (Landestaat). Balti erikord kinnitati pärast Põhjasõda Peeter I ning Eesti- ja Liivimaa rüütelkondade vaheliste kapitulatsioonilepetega. Neid Peeter I kinnitatud leppeid tunnustasid ka järgmised valitsejad. Maaomavalitsust teostasid Eesti-, Liivi- ja Saaremaa rüütelkond, kelle põhiorganiks olid kogu immatrikuleeritud aadli kinnised maapäevad. Seisussüsteem põhines 1845 kodifitseeritud Balti provintsiaalõigusel. Autonoomia oli siiski piiratud, provintse haldasid riigipoolsed kubernerid, 19. sajandi II pooleni ja uuesti pärast 1905. aastat riigi kõrgeimad esindajad kindralkubernerid. 18. sajandi lõpust ilmnes püüdlus kaotada Balti erikord (Balti küsimus). Ühtlustamise üheks esimeseks sammuks sai 1832. aasta kirikuseadus, millega luteri kirik allutati kohalike konsistooriumide asemel Peterburis asuvale ülevenemaalisele kindralkonsistooriumile. Põhjalikumalt revideeriti Balti erikorda 1880. aastate II poolest alates, mil seisuslik kohtu- ja politseisüsteem asendati riiklik-bürokraatlikuga, halduskeeleks kehtestati vene keel ja koolid venestati (vt venestamine). Rüütelkondade omavalitsus säilis, kuigi senisest piiratumal kujul. Lõplikult kaotati see alles Eesti vabariigis.

EE 12, 2003