Bergbohm, Carl
Carl (Karl) Magnus Bergbohm (6. IX 1849 Riia –12. XI 1927 Bonn), õigusteadlane, baltisakslane, dr. jur. (1884, Berliin). Õppis 1867–68 Tartu ülikoolis astronoomiat ja 1869–74 õigusteadust. Täiendas end 1875–76 Berliinis ja Leipzigis. Oli 1876–77 Tartu ülikooli riigi ja rahvusvahelise õiguse eradotsent, 1878–93 dotsent. Saavutas rahvusvahelise tunnustuse oma magistritööga („Staatsverträge und Gesetze als Quellen des Völkerrechts”), milles arvustas Läänes levinud loodusõiguslikku koolkonda, väites, et rahvusvahelise õiguse allikateks saab lugeda vaid riikidevahelisi lepinguid ja kokkuleppeid. Tõlkis saksa keelde Friedrich von Martensi 2-köitelise teose „Современное международное право цивилизованных народов” (1881–82), mis ilmus Berliinis (1883, 1886). 1893 siirdus Bergbohm Saksamaale, olles seal Marburgi ja hiljem Bonni ülikooli professor.
Töid
- Die bewaffnete Neutralität 1780–1783. Eine Entwicklungsphase des Völkerrechts im Seekriege (1884)
- Das Naturrecht der Gegenwart (1892)
- Jurisprudenz und Rechtsphilosophie: kritische Abhandlungen 1 (1892)
Kirjandus
- Eesti teaduse biograafiline leksikon. 1. köide. Tallinn, 2000
EE 14, 2000; ETeadBL, 2000 (K. Siilivask)