Eesti kiirguskaitse

Kiirguskaitse on meetmete kompleks, millega püütakse keskkonda ja inimest kaitsta ioniseeriva kiirguse kahjuliku mõju eest. Eesti kiirguskaitse tugineb kolmele Rahvusvahelise Kiirguskaitse Komisjoni (ingliskeelne lühend ICRP) soovitatud põhimõttele. Need põhimõtted on määratletud „Kiirgusohutuse põhistandardite direktiivis” (BSSD/96/29 Euratom):

1) kõik uued tegevusalad, kus võib tekkida ioniseerivat kiirgust, tuleb enne töö lubamist põhjendada ja kavandatud tegevused optimeerida;

2) kiirgusdoos tuleb viia nii väikeseks, kui majanduslikke ja sotsiaalseid tegureid arvestades on vähegi võimalik;

3) kõigi tegevuste tulemusena saadud kiirgusdooside summa ei tohi ületada BSSD-s toodud piirväärtusi.

Tavakodaniku aastase kiirgusdoosi piirmäär on 1 mSv, kiirgustöötajal 20 mSv, kuid võib olla ka kuni 50 mSv, kui viie järjestikuse aasta kogu doos ei ületa 100 mSv. Kiirgusdoosid, mida patsient saab ravimisel, võivad olla suuremad, sest sest sel juhul on kiirgus patsiendi ravi osa.

Et ioniseerivat kiirgust ei ole võimalik inimmeeltega tajuda, tuleb kõik kiirgusallikad ja kohad, kus neid kasutatakse, tähistada rahvusvahelise kiirgusohumärgiga. Mitmesuguste kiirgusliikide tervisekahjulikkuse arvutamiseks korrutatakse nn kiirgusfaktor neeldumisdoosiga.

Enne 2004. aastat kehtisid kiirguskaitse suunamisel „Eesti Vabariigi kiirgusseadus”, Valitsuse määrused, ministrite määrused ja kiirguskeskuse juhendid. Võimaliku kiirgusavarii põhjustatud hädaolukorra puhul aitasid (ja aitavad praegu) kahjustusi minimeerida kogu Eestit hõlmav kiirgusseire automaatjaamade võrk ja varase hoiatamise süsteem. Riiklikul tasemel korraldas kiirguskaitset omaaegne Kiirguskeskus (nüüdne Keskkonnaameti kiirgusosakond).

2004. aastal võeti vastu uus, Euroopa Liidu nõuetega kooskõlas olev kiirgusseadus, mis sätestab põhilised ohutusnõuded inimese ja keskkonna kaitsmiseks ioniseeriva kiirguse kahjustava mõju eest ning isikute õigused, kohustused ja vastutuse ioniseeriva kiirguse kasutamisel. Kiirgusohutusalast tegevust korraldab oma pädevuse piires Keskkonnaministeerium Keskkonnainspektsiooni ja Keskkonnaameti kaudu. Kiirgusohutuse riiklik planeerimine toimub kiirgusohutuse riikliku arengukava kaudu. Arengukava ajakohastatakse iga kümne aasta järel. Keskkonnaameti kiirgusosakonna ülesandeks on kiirgusallikate ja tuumamaterjali registrite pidamine, kuhu kantakse andmed olemasolevate ja Eesti Vabariiki sisseveetud kiirgusallikate kohta. Osakond peab ka riiklikku kiirgustöötajate doosiregistrit. Kiirgustöötaja tervisekontroll viiakse läbi töötervishoiu ja tööohutuse seaduses sätestatud korras. Seadus käsitleb ka radioaktiivsete jäätmete ja heitmete käitlemise korda.

Kiirgusseire

Riikliku keskkonnaseire programmi üks alamprogramme on kiirgusseire. Selle peamisi eesmärke on märgata inimtekkeliste radionukliidide kontsentratsiooni kasvu keskkonnas. EL-i nõudeid järgides peab Eesti korraldama õhu, vee ja pinnase radioaktiivsuse seiret ning edastama andmeid regulaarselt Euroopa Komisjonile. Keskkonnaseirel on kaks allprogrammi: ioniseeriva kiirguse seire ja radooni seire linnades. Keskkonna kiirgusseiret korraldab riiklikul tasemel Keskkonnaameti kiirgusosakond.

Vaata ka seotud artiklit

Kirjandus

  •  Radiation Protection. European Commission. Luxembourg, 1996
  •  Kiirgused meis ja meie ümber, 1–6. Eesti Kiirguskeskus. Tallinn–Tartu, 1996–99
  • Kiirgus, inimesed ja keskkond. Toimetajad Kristel Kõiv, Merle Lust, Tõnu Viik. Kiirguskeskus, Tallinn, 2006

Välislingid

EE 11, 2002 (J. Kalam); muudetud 2011