Eesti Kirjandus

Eesti Kirjandus, humanitaarteaduslik ajakiri, ilmus Tartus 1906–40. Ajakirja asutas Jaan Jõgever, aastast 1908 ilmus see Eesti Kirjanduse Seltsi kuukirjana. 1915–34 toimetas seda Johannes Voldemar Veski. 1920.–30. aastail oli Eesti Kirjandus peamisi kirjanduslooliste lühiuurimuste ja arvustuste avaldajaid; olulised olid ka keele-, rahvaluule-, etnograafia- ja ajalookäsitlused. Kaasannetest olid olulised „Eesti raamatute üldnimestik (1924–39)” (4 köidet) ja „Koidula kirjad omakseile” (1926–29). 1932 ilmus „Eesti Kirjanduse sisuregister 1906–30” (toimetaja Oskar Urgart). 1940 ühendati Eesti Kirjandus ajakirjaga Eesti Keel (1934–40 toimetas seda J. V. Veski) ajakirjaks Eesti Keel ja Kirjandus (ilmus 1941, 6 numbrit).