eksternalism, teadusloo suund, mis peab põhiülesandeks teadustegevuse sotsiaalsete ja kultuuriliste tingimuste ja orientiiride (sotsiaalse tellimuse, sotsiaalsete ja majanduslike olude, kultuuriajaloolise konteksti jms) taasloomist. Eksternalismi järgi määravad need teaduse arengu. Eksternalism tekkis 1930. aastatel. Vastand: internalism.

VE, 2006