Villem Ernits (16. VII 1891 Nõva küla, Pala vald – 10. V 1982 Tartu), keeleteadlane ning ühiskonna-, karskus- ja hõimuliikumistegelane. Lõpetas 1918 Tartu Ülikooli (TÜ) filoloogiaerialal cand. phil. kraadiga. Töötas 1919–71 (vaheaegadega) samas filoloogiaõppejõuna. Oli 1931–33 ja 1934–39 Varssavi ülikoolis eesti ja soome keele lektor, asutas seal soome-eesti raamatukogu ja ajakirja Przegląd Polsko-Fińsko-Estoński. Osales sõjajärgseil aastail TÜ-s enamiku väitekirjade kaitsmisel kui mitteametlik oponent. Valdas polüglotina kõiki tähtsaimaid keeli ning enamikku slaavi ja soome-ugri keeli. Õpetas ülikoolides peale vene ja vanaslaavi keele poola, ukraina, bulgaaria, sanskriti, esperanto jmt keelt. Tema põhilised uurimisalad olid eesti laensõnad vene keeles ja teistes slaavi keeltes; keelekontaktid ning keelte vastastikused mõjutused. 

Oli 1919–28 Eesti Karskusliidu esimees, avaldas karskuse teemal raamatuid. Tegutses hõimuliikumises, eesti üliõpilaste organiseerijana ja ajakirjanduse alal (oli Üliõpilaste Lehe algatajaid ja esimene peatoimetaja). Toimetas ja koostas mitut teaduslikku ja aimeväljaannet ("Sirvilauad", "Uudismaa", "Eesti Hõim", EÜS-i albumid, "Soome-Eesti Hõimualbum I" jmt). Tegutses 1928 Budapestis III soome-ugri kultuurikongressi eesti sektsiooni sekretärina ning korraldas I väliseesti päeva.

Oli Asutava Kogu ja I Riigikogu liige.

Kirjandus

• R. Hinrikus. Eesti ühest sõltumatumast mehest. – Kultuur ja Elu 1995, nr 6, lk 54–59 
• J. Kross. Läänemeri, Villem Ernits ja meie. – Looming 1997, nr 4, lk 552–556 
• H. Palamets. Mälestusi Villem Ernitsast. – Ajalooline Ajakiri 1999, nr 2, lk 123–130    

EE 14, 2000; ETBL, 2000 (K. Siilivask)