foogt (sks Vogt, < lad ad vocatus ’abiks kutsutu’),

1. keskajal Lääne-Euroopas ja Baltimaades  piirkonna kõrgeim haldusametnik ja kohtunik (algselt maahärra esindaja). Eestis oli linnafoogte (kujunesid 15. sajandi paiku kohtuametnikeks), kuni 10 ordufoogti ning Saare-Lääne ja Tartu piiskopkonna stiftifoogt.

2. keskaegne kirikut või kloostrit kohtus esindav ja selle vara valitsev ametnik. 

3. eelmistest madalam ametnik, nt turufoogt ehk turukubjas.

EE 3, 1988