geotsentriline maailmasüsteem

Ptolemaiose geotsentrilise maailmasüsteemi mudel

geotsentriline maailmasüsteem, Universumi, esmajoones Päikesesüsteemi struktuuri kirjeldus, mis rajaneb eeldusel, et maailma keskpunkt on Maa. Antiik- ja keskajal kasutati Kuu, planeetide ja Päikese efemeriidide koostamiseks Ptolemaiose geotsentrilise maailmasüsteemi teooriat. Lähtudes Pythagorase kujutelmast, et loomulik liikumine on ühtlane tiirlemine mööda ringjoont, kirjeldas Ptolemaios planeetide näivat liikumist mitme loomuliku liikumise resultaadina järgmiselt: iga planeet liigub mööda epitsükli nime kandvat ringjoont ning selle kese mööda palju suuremat ringjoont, nn defeгenti, mille kese on Maa. Ühele epitsüklile võis lisada teisi, kusjuures iga järgmise epitsükli kese tiirles mööda eelmist epitsüklit. Epitsüklite teooria rajajaks peetakse Perge Apolloniost. Kuu ja Päikese näiva liikumise teooria väljaarendaja oli Nikaia Hipparchos. Ta oletas, et Päike liigub lihtsalt ringjoonel, mille kese paikneb väljaspool Maad. Maale on lähim Kuu deferent, sellele järgnevad Merkuuri ja Veenuse omad ning Päikese tiirlemisringjoon. Kõige kaugemal Maast asub kinnistähtede sfäär, mille pöörlemisega seletub tähistaeva ööpäevane liikumine.

Geotsentrilisest maailmasüsteemist loobuti 16.–18. sajandil.

Vaata ka artiklit

• heliotsentriline maailmasüsteem