Karl Gustav Girgensohn [-zo:n] (22. V 1875 Kaarma, Saaremaa – 20. IX 1925 Leipzig), baltisaksa teoloog ja religioonipsühholoog, teoloogiadoktor (1910, Berliini ülikool); pastori poeg. Lõpetas 1892 Tartu gümnaasiumi, õppis 1892–96 Tartu ülikooli usuteaduskonnas ja 1896–97 ajaloo-filosoofiateaduskonnas, omandas samas 1897 teaoloogiakandidaadi kraadi. Töötas 1897–1900 Kudina ja Räpina mõisas koduõpetajana. Täiendas end 1900–01 Berliini ülikoolis. Oli 1903–07 Tartus usuõpetusõpetaja ja eradotsent, 1907–19 (vaheaegadega) Tartu ülikooli süstemaatilise teoloogia dotsent ja professor (ühtlasi ülikooli koguduse organist), 1912–16 ka usuteaduskonna dekaan; vallandati 1916 venestamiskampaania ajal, Saksa okupatsiooni ajal oli taas ülikooli professor ja dekaan. Läks 1919 Saksamaale, oli aastani 1922 Greifswaldi ja 1922–25 Leipzigi ülikooli teoloogiaprofessor. Tartu religioonipsühholoogia koolkonna rajaja ja juhte. Uurinud Würzburgi psühholoogiakoolkonna eeskujul eksperimentaalse introspektsiooni meetodit kasutades usuliste tekstide lugemisel tekkivat kogemust, kirjeldanud usulise kogemuse kui isikliku jumalasuhte nelja osist: intuitiivne mõtlemine, mina-funktsioon, kujutlused ja tahe.

Töid

• Die moderne historische Denkweise und die christliche Theologie (1904)
• Die Doppelstellung des Christentums zu den Religionen der Menschheit (1904)
• Der seelische Aufbau des religiösen Erlebens (1921, ²1930) 

Kirjandus

• Eesti teaduse biograafiline leksikon. 1. köide. Tallinn, 2000
• M. King. Karl Girgensohn religioonipsühholoogia uuendajana. – Akademia nr 4, 2001, lk 128–141

EE 14, 2000; ETeadBL, 2000 (L. Raid); muudetud 2011