Üks orbiidil tiirlev GPS-i süsteemi satelliite

GPS (<ingl Global Positioning System ’ülemaailmne asukoha määramise süsteem’), tehnoloogia, mille abil saab määrata asukoha koordinaate. Põhineb vastuvõtja ja tehiskaaslaste (umbes 20 USA kaitseministeeriumi satelliiti) vahelise kauguse määramisel ja trilateratsioonil. Vastuvõtja kaugus tehakse kindlaks tehiskaaslaste raadiosignaalide ajakoodi nihke järgi. Vähemalt nelja horisondist kõrgemal asuva ja takistustest varjamata satelliidi signaalide alusel arvutatakse mõõdetava punkti asukoht ja kõrgus (kaugus Maa keskmest).

GPS-i sõjalise iseloomu tõttu on tsiviilvastuvõtjatel asukoha määramise täpsus piiratud 50-m-se hajuvusringiga. Mõõtmisaja pikendamisega ja referentsjaamades samal ajal tehtud mõõtmiste abil on võimalik täpsust suurendada mõne sentimeetrini. GPS-i rakendatakse maastikul orienteerumisel ja objektide jälgimisel, navigatsioonis, geodeesias, mõõdistamisel, maaparanduses ja põllutöömasinate juhtimisel. GPS on jõudnud tavakasutaja igapäevaellu.

Eesti merealadel on navigatsioonis kasutusel Ristna ja Porkkala referentsjaam. GPS-i abil on rajatud kõrgtäpne riigi geodeetiline põhi- ja tihendusvõrk.

Loodud on ka teisi süsteeme, mis kasutavad asukoha määramiseks satelliite, Venemaal GLONASS, Euroopas Galileo ja Hiinas Beidou.

Kirjandus

• J. Laineste. Hüvasti kompassid, elagu GPS! – Arvutimaailm 1997,  6
• A. Rüdja. GPS. – Geodeet 1993, 5

EE 13, VE, 2006; muudetud 2012