häll
häll, kätki, imiku kiigutatav magamisase. Põline eesti häll oli vibuhäll. Selle kereks oli korv, laudkast või võrule või raamile kinnitatud riie, mis rippus lakke kinnitatud puuvibu küljes.
Jalashäll jõudis Eestisse keskajal. Jalashälli lõigetega kaunistatud või värvitud laudkere paiknes kahel kumera tallaga jalasel, mis olid kerega risti.
20. sajandi II veerandil asendus häll lapsevankri ja voodiga.
VE, 2006; RKL 2007
Kategooriad: Etnograafia mõisted | Rahvakultuuri leksikon