hamsa (ar 'viis'), viiest eepilisest luuleteosest (poeemist) koosnev tsükkel pärsia ja turgi rahvaste keskaja kirjanduses. Esimese sellise tsükli kirjutas Nizami. Hiljem lõid tema mõjul ja eeskujul hamsasid ka teised luuletajad. Matkiti täpselt Nizami poeemide välist vormi ja kasutati temalt laenatud või sellele sisult lähedast ainestikku, seda mitmeti teisendades. Hamsa koosnes tavaliselt 2–3 lembepoeemist (enamasti olid need „Husrav ja Širin” – Iraani kuningas Husrav II Parvizi ja printsess Širini armastuslugu – ning „Laili ja Madžnun” – araabia legend hullunud Madžnuni armastusest vaenulikust hõimust pärineva Laili vastu), „Aleksandri-romaani” ainelisest filosoofilisest poeemist ja 1–2 suhteliselt vabalt valitud ainega, peamiselt sufismi käsitlevast õpetuspoeemist. Tähtsaimad hamsade autorid on Amir Husrav Dehlavi (1253–1325), Abdurrahman Džami ja Ali-Šer Navoii. Hamsa ainestikku on palju kasutanud Iraani miniatuurimaalijad.

EE 3, 1988