Vladimir Hižnjakov

Vladimir  Hižnjakov (25. V 1938 Novotšerkasski lähedal), füüsik, füüsika-matemaatikadoktor (1972, kinnitatud 1973), professor (1982), Eesti Teaduste Akadeemia liige (1977). Lõpetas 1960 Tartu Riikliku Ülikooli, töötanud samast aastast Tartu Ülikooli (TÜ) Füüsika Instituudis (1966–87 vanemteadur, 1987–91 peateadur, aastast 1998 tahkiseteooria labori juhataja), aastast 1991 TÜ statistilise füüsika ja kvantteooria professor. Olnud California ülikoolis (1973), Tokyos tahkisefüüsika instituudis (1977), Arizona (1983) jmt ülikoolis külalisteadur ja -professor, aastast 1987 teinud koostööd Saksamaa ja Šveitsi teadlastega. Uurimusi peamiselt tahkisefüüsika ja kvantoptika alalt. Loonud kvaasijoonspektrite teooria, resonantse sekundaarkiirguse teooria ja Ramani hajumise teisendamise meetodi, käsitlenud elektroonset faasieraldamist kõrgtemperatuursetes ülijuhtides ja ennustanud mitmekvandilistes protsessides toimuvaid kvantplahvatusi. Avastanud 1968 koos Karl Rebase ja Peeter Saariga kristallide kuuma luminestsentsi (avastus registreeriti 1981). ENSV teeneline teadlane (1986). ENSV riiklik preemia 1965, Eesti Füüsika Seltsi preemia 1995. 

Töid

• Multiphonon resonance Raman scattering of impurity centers: polarization of emission tail. – Physical Review, B, 1984, 30
• Relaxation jump of strong vibration. – Physical Review, B, 1996, 53
• Multiphonon anharmonic decay of a quantum mode. – Europhysics Letters, 1999, 45

EE 14, 2000