häiritus, häire, perturbatsioon, füüsikalise protsessi või oleku hälbimine mingitel lihtsustavatel eeldustel arvutatud nn häirimata protsessist või olekust. Ηäirituse mõiste tekkis taevamehaanikas seoses vajadusega kirjeldada planeetide ning nende kaaslaste hälbimist Kepleri seadustega määratud orbiitidelt (näiteks avastati planeet Neptuun Uraani liikumise häirituse põhjal) Selliseid häiritusi põhjustavad teiste taevakehade gravitatsiooniväljad, taevakehade lõplikud mõõtmed ja erinevus kerast ning relatiivsusteooria täpsustused Newtoni gravitatsiooniseadustele. Nendega seletuvad ka taevakehade pöörlemisrežiimi häired (pretsessioon, nutatsioon). Tehiskehade liikumist Maa-lähedastel orbiitidel häirib peale muu õhkkonna takistus. Taevamehaanikas loodi ka esialgsed meetodid häirituste arvutamiseks (häiritusarvutus). Ballistikas vaadeldakse häiritusena mürsu või kuuli hälbimist häirimata trajektoorilt eeskätt tuuletuule mõjul, olenevalt selle suunast ja tugevusest. Kvantmehaanikas käsitatakse häiritustena välise elektri- ja magnetvälja mõju aatomi energiatasemetele (Starki efekt, Zeemani efekt), sisekihtide elektronide mõju väliskihi elektronide energiatasemetele, osakeste spinniga seoses olevaid efekte ja muud sellist.

EE 3, 1988