Härma, Miina

Miina Härma

Miina Härma (aastani 1935 Hermann, 9. II 1864 Kõrveküla, Raadi vald – 16. XI 1941 Tartu), helilooja, koorijuht ja organist. Sai muusikalist algõpetust Karl August Hermanni juures, õppis 1883–90 Peterburi konservatooriumis orelit (Louis Homiliuse klass) ja kompositsiooni, töötas ühtlasi Peterburis klaveriõpetaja ja koorijuhina ning esines orelikontsertidega Venemaal, Soomes, Saksamaal ja Suurbritannias. Naasis 1894 Tartusse, asutas seal koori (aastast 1920 Miina Hermanni Lauluseltsi segakoor), oli kohaliku muusikaelu juhte. Elas 1903–15 Kroonlinnas, andis seal klaveritunde. Õpetas 1917–29 Tartus Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasiumis muusikat, oli Eesti Muusika Kuukirja peatoimetaja ning Tartu Helikunsti Seltsi esinaine ja koorijuht, osales aktiivselt Tartu Kõrgema Muusikakooli rajamises (1919). Aastast 1939 Tartu ülikooli audoktor ja Tallinna Konservatooriumi auprofessor. Juhatanud üldlaulupidudel koore. Heliloomingu põhiosa moodustavad koorilaulud (ligi 200). Lüürilise põhitooniga koorilauludest on tuntuimad "Küll oli ilus mu õieke", "Kui sa tuled, too mul lilli", "Ei saa mitte vaiki olla" ja "Ööbiku surm", heroilise laadiga lauludest "Enne ja nüüd", "Meeste laul" ja "Isamaa, õitse sa", olulised on rahvalaulutöölused ("Tuljak", "Lauliku lapsepõli"). Härma on loonud laulumängu "Murueide tütar" (1902), kantaadi "Kalev ja Linda" (1894) ning soololaule ("Miks sa nutad, lillekene?"). Avaldanud laulukogumikke ("Segakoori laulud", 1892; "Valik koolilaule", 1927; "Isamaa laulud", 1928). Tartus on mälestussammas (1984, Juta Eskel) ja temanimeline gümnaasium. 

Kirjandus

  • Anna Haava. Miina Hermann. Aino Tamm: 70 a sünnipäevaks. Tallinn, 1934
  • A. Vahter. Miina Härma. Tallinn, 1971

EE 14, 2000

Härma, Miina

Härma, Miina, (a-ni 1935 Hermann) (9. II 1864 Raadi v., Tartumaa – 16. XI 1941 Tartu), helilooja, koorijuht ja organist. Sai muusikaalased algteadmised kodust ja Karl August Hermannilt, kellega tutvus teismeliseeas “Vanemuise” segakoori proove kuulates. Õppis Ernst von Knorre juhendamisel klaverit, 1880 kirjutas oma esimese koorilaulu “Isamaa, õitse sa!”. 1883–90 õppis Peterburi konservatooriumis orelit (Louis Homiliuse kl.), harmooniat (juhendas V. Siecke) ning kontrapunkti ja fuugat (juhendas Julius Ernst Christian Johannsen). Töötas 1890–94 Peterburis klaveriõpetaja ja koorijuhina ning asutas 1892 eesti lastekoori, kuhu kuulus 80–90 lauljat, juhatas Eesti Hariduse Seltsi koori. Oli aktiivne organist, esines nii Peterburis kui ka Eestis, Inglismaal, Soomes ja Saksamaal. Eesti kriitikud nimetasid teda kodumaa kuulsaimaks orelikunstnikuks, tema esinemised (a-st 1886 eriti maakirikutes) olid rahva muusikalisel harimisel hindamatu väärtusega. 1891. aasta üldlaulupeol Tartus kõlas meeskooride esituses “Enne ja nüüd”. Elas 1894–1903 Tartus. Asutas 1894 segakoori (a-st 1920 Miina Hermanni Lauluseltsi segakoor), mille avakontsert toimus 27. novembril “Bürgermusses”, kus eestlased ei olnud seni esinenud. Koorist kujunes tollase Eesti kõrgeima tasemega kontsertkoor, kes esines pea kõigis Eesti linnades, aga ka Lätis, Soomes ja Venemaal (Pihkvas, Peterburis) ning osales juba 1896 üldlaulupeol. Trükist ilmusid “Miina Hermanni Laulukoori kontserdilaulud”(I–II, 1898), kuhu kuulus ka 15 H. enda laulu, sh. “Tuljak”. Kogus a-st 1895 Eesti läänerannikul rahvaviise, 1896 kõlasid esimesel Läänemaa laulupeol segakooride esituses “Ei saa mitte vaiki olla” ja “Varajane õis”. Rajas 1897–98 soomlaste eeskujul ligi 180 lapse jaoks suvekodu, mida peeti ülal tema orelikontsertide sissetulekust. Korraldas maakondades laulupäevi ja -pidusid. Esines 1901–02 ansamblistina, sageli koos Aino Tammega. Elas 1903–15 Kroonlinnas, oli klaveriõpetaja ja organist, kontserteeris sageli Püha Nikolai kirikus. Naasnud 1915 taas Tartusse, juhatas Lugemisvara Seltsi, Eesti Helikunsti Seltsi ja Tartu rahvaraamatukogu, töötas 1916–17 Peetri koguduse koolis ning 1917–29 Tartu Eesti Naiskodukaitse Seltsi tütarlastegümn-s muusikaõpetajana. Koostas muusikaõpetuse programme, kinkis koolidele oma noote, andis tasuta klaveritunde. Oli “Eesti Muusika Kuukirja” peatoim. ja “Muusikalehe” toimetuse liige, toetas 1919 koos Juhan Aaviku ja Harald Laksbergiga Tartu KMK rajamist. Valiti populaarse heliloomingu ja ühiskondliku aktiivsuse tõttu paljude kooride, seltside ja organisatsioonide auliikmeks. Sai 1938 Eesti Punase Risti II kl. teenetemärgi. 1939. aasta kuulutati Härma-nimeliseks muusika-aastaks, ta nimetati TÜ audoktoriks ja TK auprofessoriks ning TK üliõpilastele asutati temanimeline stipendiumifond. Tartu 2. kk-le (endine ENKS-i tütarlastegümn.) anti 1964 Miina H. nimi. – Loomingu põhiosa moodustavad vokaalteosed, mille hulka kuuluvad laulumäng “Murueide tütar”, kantaat “Kalev ja Linda”, üle 200 koorilaulu ja soololaulud. Seadis mitmeid koorilaule erinevate kooriliikide ja ka sooloettekannete jaoks. A-st 1891 on paljud laulud kuulunud üldlaulupidude kavva, sh. “Tuljak”, “Meestelaul”, “Veel kaitse, kange Kalev!”, “Enne ja nüüd”, “Pidu hakkab”, “Õitse, kasva, ela!”, “Ei saa mitte vaiki olla” ja “Lauliku lapsepõli”. H. laulud on olnud populaarsed Soomeski, nt. 1914–20 laulis neid Helsingi Eesti Haridusseltsi segakoor (juhatas Joosep Saar) ja hiljem on laulnud mitu Soome koori. Tema soololaule on esitanud erinevate põlvkondade solistid, nt. Helmi Einer, Mathilde Lüdig-Sinkel, Karl Ots, Paula Brehm, Benno Hansen, Martin Taras, Jenny Siimon, Elsa Maasik, Naan Põld, Aleksander Püvi, Urve Tauts ja Kaia Urb. Helikeelele on iseloomulikud rahvusromantilised kõlavärvid ja väljendusrikkad meloodilised kujundid. Avaldas 1894–1928 kümme koorilauluvalimikku, ilmus “Laulmise õpetus koolidele” (Tartu, 1923, 1931). H. laulude noote leidub paljudes väljaannetes, sh. laulupeokogumikes, rohkesti on helisalvestisi ER-i fondis ning mitme koori plaatidel ja kassettidel. – Isa Johann H. oli Kõrveküla kooliõpetaja ja Raadi valla muusikajuht, mängis viiulit, korraldas lastepidusid.T: Muusikalised lavateosed. Laulumäng Murueide tütar (Ansomardi, õieti P. A. Pitka lbr.; esiet. Pärnus “Endla” teatris 1901, Tartus Eesti Käsitööliste Abiandmise Seltsis 1902). Koorimuusika. Kantaat (laululugu) Kalev ja Linda sgk-le, nsk-le, msk-le, b-le 
ja spr-le (A. F. Tombachi (pseud. A. F. Kaljuvald) sõnad, lõpukoor Veel kaitse, kange Kalev!, F. Karlsoni sõnad; 1894); segakoorilaulud Isamaa, õitse sa ja Õitse, kasva, ela! (M. J. Eisen), Kuldrannake (A. Reinvald), Emakeelele ja Kodune kohake (K. A. Hermann), Kus on kullalla kodu?, Lauliku lapsepõli ja Kui ma olin väiksekene (rhvl.), Tuljak (F. Karslon), Kevade, Linnuke, Küll oli ilus mu õieke, Kui sa tuled, too mull’ lilli, Ei saa mitte vaiki olla ja Pühendan kõik kallile (A. Haava), Enne ja nüüd (sõnad “Kalevipojast”), Nooruse unenägu ja Elu tuli (G. Suits), Kojuigatsus (E. Enno), Ta lendab mesipuu poole (J. Liiv), Mu isamaa, armas ja Eestimaa, mu isamaa (F. Kuhlbars), Teretus, Kaugelt koju tulles ja Mis mulle jutustad, koidikutuul? (L. Koidula); meeskoorilaulud Kodune kohake (K. A. Hermann), Emakeel (F. R. Kreutzwald), Valvates (A. Haava), Hommikul (E. R. Aun), Meeste laul (J. Liiv), Meie, saatusest valitud (F. Karlson); naiskoorilaulud Suve ööl ja Koduta (E. R. Aun), Õitse, kasva, ela! (M. J. Eisen), Pidu laul ja Me sulgeme kätesse käsi (F. Karlson), Nooruse unenägu (G. Suits), Kui sa tuled, too mull’ lilli ja Ei saa mitte vaiki olla (A. Haava), Tule koju (A. Alver), Mu isamaa, armas (F. Kuhlbars), Kevade (M. Under). Kammermuusika. Soololaulud Igatsus (F. R. Kreutzwald), Rõõm ja mure kevadel (E. R. Aun), Küll oli ilus mu õieke ja Kui sa tuled, too mull’ lilli (A. Haava), Miks sa nutad, lillekene? ja Õhtu rahu (L. Koidula). Puhkpillimuusika. Tervitusmarss ja Igavene mälestus puhkpilliork-le.B: L. Normet. Miina Härma. – Eesti muusika (1968); A. Vahter. Miina Härma (1971); NN 1, 1964; KE 2, 1964 (A. Semper); T.M.K 7, 1984 (kirjad); EN 8, 1989; M 4, 2002 (G. Rohtla); U. Leemets. Miina Härma 19. sajandi lõpu muusikaelu taustal (magistritöö, 2005).E. Pilliroog, EMBL