Ihtüoloogiline uurimine Eestis, Eestis algas sellealane tegevus Karl Ernst von Baeri 1851–52 organiseeritud ekspeditsioonidega, mille ülesandeks oli välja selgitada, miks Peipsi järves ja Eesti rannikuvees kalasaagid vähenevad. Nende uurimuste tulemusena kehtestati Peipsil 1859 kalapüügiseadus (Eesti alal esimene kalakaitseseadus). Mitu Baeri järeldust on pädevad ka nüüdisajal. 19. sajandi II poolel trükiti Tartus saksakeelsed raamatud Eesti ja tema naaberalade karpkalalaste morfomeetria (Benedykt Nalech Dybowski „Versuch einer Monographie der Cyprinoiden Livlands”, 1862) ning kalastiku liigilise koosseisu ja kalade põhitunnuste kohta (Georg Seidlitzi „Die Fische (Pisces) der Ostseeprovinzen Russlands”, 1877), Viljandis aga esimene eestikeelne kalaraamat (Johann Gustav Spuhl-Rotalia „Kodumaa kalad”, 1896). 20. sajandi I poolel ilmunud ülevaatlikest uurimistöödest on tähtsaimad Max von zur Mühleni (1850–1918) ja Guido Schneideri (1866–1948) monograafia „Der See Wirzjerw in Livland” (1920), kus käsitletakse ka Võrtsjärve ja Emajõe kalu ning kalandust, Heinrich Riikoja käsiraamat-määraja „Kodumaa kalad” (1927) ja selle täiendatud väljaanne „Eesti NSV kalad” (1950). Ka kahe maailmasõja vahel avaldati perioodikas Johannes Lepiksaare, Aleksander Määri, Robert Voore (Vinkeli), Villem Voore (Vinkeli) jmt autori artikleid Eesti kalanduse ja mõne kalaliigi kohta. Pärast II maailmasõda kalandusalane uurimistöö tõhustus ja avardus. Eesti merebioloogilise uurimistöö keskuseks kujunes Läänemere Kalamajanduse Teadusliku Uurimise Intituudi Tallinna Osakond, millest sai 1991 Eesti Mereinstituut. Selle tegevust kooskõlastab Rahvusvaheline Mereuurimise Nõukogu (ICES; Eestit on seal esindanud Evald Ojaveer, Tiit Raid, Toomas Saat jt). Praegu (2011) on mereinstituut Tartu Ülikooli Loodus- ja Tehnoloogiainstituudi allüksus. Looduslike siseveekogude uurimine koondus pärast II maailmasõda Tartu Ülikooli, Eesti Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituuti ning selle koosseisu kuulunud Võrtsjärve limnoloogiajaama, kalakasvatusalaste uurimistöödega tegeldi Eesti Põllumajandusakadeemia (praegu Eesti Maaülikool) Loomakasvatusinstituudis. Uurimistööd jätkuvad ka praegu Tartu ülikoolis (loodus- ja tehnoloogiainstituudi hüdrobioloogia õppetoolis), Limnoloogiakeskuses (nüüd Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi allüksus) ja sama kõrgkooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudis. Suuremad ja üldistavat laadi teosed on Neeme Mikelsaare käsiraamat-määraja „Eesti NSV kalad” (1984), Ervin Pihu kalade bioloogiat käsitlev raamat „Matk kalariiki” (1987), Tiiu Tohverti ja Tiit Paaveri „Kalakasvatus Eestis” (1999) ning E. Pihu ja Aleksei Turovski „Eesti mageveekalad” (2001). Põhjalikumalt on uuritud majanduslikult tähtsamate ja väärtuslikumate kalade liigilist kuuluvust, bioloogiat, varude seisundit ning nende kasutamise ja kaitsega seostuvaid küsimusi. Sellealased on räime (Linda Rannak, E. Ojaveer, T. Raid), kilu (Ivar Veldre, Robert Aps), lõhe ja meriforelli (L. Rannak, Johanna Arman, Mart Kangur), merisiiga (Ilmar Sõrmus), jõeforelli ja harjust (Aarne Liiv, Rein Järvekülg), meritinti (Veera Kople, Heli Špilev), angerjat (Andu Kangur), latikat (Henn Haberman), vimba ja koha (Vaike Erm), emakala (Henn Ojaveer) ning lesta (N. Mikelsaar) käsitlevad uurimused. 20. sajandi viimaseil kümnendeil tõhustus Eesti jõgede ja ojade (M. Kangur, R. Järvekülg jt) ning järvede kalastiku uurimine (A. Kangur, Ain Järvalt, Teet Krause, Väino Vaino, Markus Vetemaa, E. Pihu jt). Uurimistööde tulemuste ellurakendamine (esmajoones püügi ümberkorraldamine) muutis kiisajärvena tuntud Võrtsjärve 1967–71 heaks koha- ja latikajärveks (M. Kangur, E. Pihu) ning Peipsis hävimisohus olnud kohast sai 1978–83 tähtsaimaid töönduskalu ja peamine väljaveoartikkel (E. Pihu). Kalakasvatus hoogustus Eestis 19. sajandi lõpul. Tiigikaladest on enim uuritud vikerforelli (Ilme Post jt) ja karpkala (Mare Puhk, T. Paaver jt). Rohkesti on tähelepanu pööratud ka kalade embrüoloogiale (T. Saat, E. Ojaveer), verevalkudele (Aare Kirsipuu), ainevahetusele (Kalle Laugaste), ökotoksikoloogiale (Arvo Tuvikene) ja geneetikale (T. Paaver, Riho Gross) ning kalahaigustele ja -parasiitidele (Harda Tell, Jüri Kasesalu, A. Turovski, Vello Kadakas, Sergei Bogovski, Mari-Liis Viilmann jt).1951 organiseeris Jüri Ristkok (Tartu Ülikool) tervet Eestit haarava ihtüoloogilise (põhiliselt kudemisaegu jälgiva) vaatlusvõrgu, mis tegutseb praegugi. Uuritud on ka Eesti kalastiku kujunemist jääajast tänapäevani (J. Lepiksaar, T. Paaver, Lembi Lõugas jt) ning kalapüüniste ja -püügiviiside kujunemislugu (Gustav Ränk, Alice Moora, Arved Luts jt).Kõrgkoolikursusena on Eestis ihtüoloogiat õpetatud peamiselt Tartu Ülikoolis (H. Riikoja, J. Ristkok, T. Saat jt), viimasel kümnendil ka Eesti Mereakadeemias (E. Ojaveer, H. Ojaveer jt), Tallinna Ülikoolis (T. Raid) ja Eesti Maaülikoolis (T. Paaver jt).Ervin Pihu

EE 11, 2002; muudetud 2011