indikaatortaimed, mingi mulla või mullarežiimi suhtes kitsa kohastumusega looduslikud taimed, kes võimaldavad pinnast iseloomustada eriuuringuid tegemata. Indikaatortaimed osutavad mulla rikkusele (nt karbonaatide, lämmastiku jm poolest), neutraalsele või leelisele mulla reaktsioonile ja teatavaile kind­laile veeoludele. Keemiliselt vaestel ja happelistel muldadel kasvavad indikaatortaimed võivad konkurentide puudu­misel kasvada ka teistsugustel muldadel ning nende indikaatorlus tähendab eelkõige nõrka konkurentsi­võimet. On taimi (nt lubikas), mis on lubjarikkuse suhtes head indikaatorid, kuid veerežiimi suhtes kosmopoliidid. Mõni indikaatoritaim osutab mitmele mullanäitajale, nt vesihaljas tarn lubjarikkusele ja nõrgale gleistumisele, ääristarn lubjarikkusele ja toorhuumuslikkusele. Põlluumbrohtudest viitavad lubjarikkusele nt. kollane karikakar, põld-kukekannus ja põldsinep, lubjavaesusele ja happesusele väike oblikas, põld-kaderohi ja põldrõigas, põuakartlikkusele kogelejarohi ning halvale õhustatusele paiseleht.

EME 1, 2008