Eerik Jaanvärk (a-ni 1938 Erich J a a n w e r k; 11. XI 1893 Tallinn – 6. V 1967 Tartu), filoloog ja pedagoogikateadlane. Lõpetas 1912 Tallinnas Nikolai I Gümnaasiumi, 1918 germaani filoloogia, filosoofia ja pedagoogika alal Moskva ülikooli ning 1931 samadel erialadel Tartu Ülikooli (TÜ), täiendas end 1922–23 Saksamaal. Töötas 1920–37 Tartu Õpetajate Seminaris ja Tartu Pedagoogiumis saksa keele ja psühholoogiaõpetajana, 1933–37 ühtlasi TÜ õppejõuna, 1937–40 Läänemaa koolinõunikuna, 1940–41 Eesti NSV Hariduse Rahvakomissariaadi õpikute oskonna juhatajana, 1941–42 Tallinna Võõrkeelte Kooli ja 1942–45 Jäneda Põllumajandustehnikumi õpetajana, 1945–47 Kehtna Kodumajanduse Instituudi õppealajuhatajana, 1947–57 Tartu Õpetajate Instituudi õppejõu ja asedirektorina, ühtlasi 1949–51 TÜ vanemõpetajana. Uuris ja õpetas saksa ja vene keele õpetamise metoodikat, avaldas nende keelte õpikuid ning pedagoogika-, psühholoogia- ja keeleõpetuse metoodika teemalisi artikleid. Eesti Psühholoogide Seltsi asutajaid (1960). Osales karskusliikumises.

Töid

• Psühholoogia ja kaasaeg: artiklite kogumik (1968) 

EE 14, 2000; ETBL, 2000 (H. Kurm, K. Martinson)