Kvalifitseerumine

• Vancouveri olümpiamängudel osales 12 meeskonda ja 8 naiskonda. Tosin meeskonda selgitati järgmiselt: hooaja edetabeli üheksa parimat 2008. aasta maailmameistrivõistluste järel (Kanada, Rootsi, Slovakkia, Soome, Šveits, Tšehhi, USA, Valgevene ja Venemaa) pääsesid otse olümpiale, edetabeli 10.-30. koha omanikud läbisid mitmeastmelise kvalifikatsioonisüsteemi, kust edasi said kolm paremat: Saksamaa, Läti ja Norra.
• 8 naiskonda selgitati sarnase kvalifikatsioonisüsteemi alusel. 2008. aasta naiste jäähoki maailmameistrivõistluste järgse IIHF edetabeli kuus paremat naiskonda (Kanada, Rootsi, Soome, Šveits, USA ja Venemaa) said otse olümpiale, ülejäänud naiskonnad läbisid mitmeastmelise kvalifikatsioonisüsteemi, kust edasi said kaks paremat: Slovakkia ja Hiina.

Meeskondade võistlus

• Vancouveri olümpiamängudel kasutati meeste jäähokis senisest erinevat võistlusformaati. Eelringis jagati 12 meeskonda kõigepealt kolme alagruppi, kus mängiti kokku 18 mängu. Eelringi järel reastati meeskonnad nn „D“ ränkinguga, mida kasutati kvalifikatsiooniringi paaride loosimisel. Parim meeskond sai asetuse 1D ja nõrgim 12D. Meeskonnad 1D-4D (iga alagrupi võitja ja parim teise koha omanik) said otse veerandfinaali.
• Ülejäänud kaheksa meeskonda (5D-12D) selgitasid kvalifikatsiooni play-off-süsteemis neli paremat, kes pääsesid samuti veerandfinaali. Seejuures mängisid omavahel 5D ja 12D (võitja sai asetuse E1), 6D ja 11D (E2), 7D ja 10D (E3) ning 8D ja 9D (E4). Kaotajad said 9.-12. koha.
• Kvalifikatsiooniringi paaride võitjad kohtusid veerandfinaalis eelringi nelja esimesega süsteemi 1D–E4 (võitja saab asetuse F1), 2D–E3 (F2), 3D-E2 (F3) ja 4D-E1 (F4) alusel.
• Võitjad jõudsid poolfinaali, kus omavahel kohtusid F1 ja F4 ning F2 ja F3. Poolfinaalide võitjad selgitasid omavahelises mängus olümpiavõitja, kaotajad olümpiaturniiri eelviimases mängus pronksmedali saaja.

Naiskondade võistlus

• Meeste hokiga võrreldes on naiste mängul pisut erinevad reeglid, eelkõige ses osas, et ei või teiste suhtes jõudu kasutada (kuigi kokkupõrkeid esineb). Liiga jõulise mängu eest karistatakse eemaldamisega, karistusaja pikkuse otsustab peakohtunik.
• Kaitsevarustuse hulka kuuluvad mitmesugused spetsiaalsed kaitsmed. Kuna meeste varustus naistele ei sobi, toodetakse õrnemale soole teistsugust varustust: naiste hokipükste all on vaagnakaitse, nende õlakaitsmed on kergemad, kindad väiksemad ja kepid on mõõtmetelt ja kujult meeste omadest erinevad. Kõik naismängijad on kohustatud kandma täisnäomaski. Kokku kaalub naishokimängija varustus tosin kilo ning see nõuab vastupidavust ja sitkust, et 3×20 minutit vastu pidada.
• Põhilised võtted on naistel samad mis meestel: litri omaksvõtt ja vedamine, rünnakualguse söödud, tsoonimäng ja pealevisked ning väravavahi tõrjed.
• Vancouveri olümpiaturniiril mängisid naised meestest erinevas võistlusformaadis. Eelringis oli 8 naiskonda jagatud kahte alagruppi. Kummaski alagrupis oli neli naiskonda, kes mängisid omavahel läbi, kokku mängiti 12 mängu.
• Eelringist liikusid kõik kaheksa naiskonda edasi play-off-ringi. Kummagi grupi kaks esimest pääsesid medalimängudele, alagruppide 3. ja 4. naiskond mängisid nn klassifikatsiooniringides kohtadele 5. kuni 8.
• Esimeses klassifikatsiooniringis mängiti n-ö risti läbi: 3A-4B ja 3B-4A. Esimese klassifikatsiooniringi võitjad mängisid kohtadele 5. ja 6. kaotajad kohtadele 7. ja 8.
• Alagruppide kaks parimat pääsesid poolfinaali, kus mängiti n-ö risti läbi: 1A–2B ja 2A–1B. Nende kohtumiste võitjad kohtusid kuldmedali selgitamiseks finaalis, kaotajad selgitasid omavahelises mängus pronksmedali saajad.

Punktid ja play-off-mängud

• Mängude eest antakse võistkondadele punkte järgmiselt: 3 punkti iga normaalaja võidu eest; 1 punkt kummalegi võistkonnale, kui normaalaeg jääb viiki; 1 lsapunkt lisaajal või karistusvisetega võitnud võistkonnale; 0 punkti normaalajal kaotanud võistkonnale. Võistluste käigus reastatakse võistkonnad paremusjärjestusse punktide alusel.
• Kui kaks võistkonda koguvad sama arvu punkte, siis saab eelistuse omavahelise mängu võitja. Kui kolm või enam võistkonda koguvad ühepalju punkte, siis: moodustatakse neist alagrupp, kus paremus määratakse omavaheliste mängude alusel; kui ka siis ei selgu paremusjärjestus, siis arvestatakse omavaheliste mängude väravate vahet; kui ikkagi ei selgu paremusjärjestus, siis saab eelistuse meeskond, kes omavahelistes mängudes on löönud suurima arvu väravaid; kui paremus ikka ei selgu, võetakse lisaks omavahelistele mängudele arvesse ka mängud parema koha saanud meeskondadega; kui paremus ikka ei selgu, siis vaadatakse ainult kõrgema koha saanud meeskonnaga toimunud mängude tulemusi. Sel moel määratakse kaks paremat meeskonda, kelle vahelise paremuse otsustab seejärel omavahelise mängu tulemus.
• Play-off’i puhul ei saa kohtumine jääda viiki, seetõttu järgneb normaalajale 10-minutiline lisaaeg, kus mängitakse esimese väravani, mis selgitabki edasipääseja. Erandiks on finaalmäng, kus lisaaeg kestab 20 minutit. Kui ka selle aja jooksul võitja ei selgu, järgnevad karistusvisked. Ründaja võtab karistusviset sooritades hoogu keskväljakult ning üritab üks ühe vastu väravavahti üle mängida. Mõlemast võistkonnast antakse üles viis mängijat, kes sooritavad karistusviskeid ükshaaval. Kui seis peaks ka seejärel olema viigis, asuvad viskama järgmised mängijad, kuni selgub võitja. 

Võistkonnad

• Meeskonna koosseisus on 20 väljakumängijat ning 3 väravavahti, kokku seega 23 mängijat. Naiskonda kuulub Vancouveri olümpial 21 mängijat: 18 väljakumängijat ja kolm väravavahti. Peale mängijate kuuluvad meeskonda ka treener(id), mänedžer(id) ja arst(id), maksimaalselt kuus esindajat. Mängijaid saab igal hetkel vahetada, selleks pole vaja mängu peatada.
• Mängijad peavad seljal kandma numbrit. Mängijate nimekiri peab mängu sekretärile olema esitatud enne mängu algust, samal ajal tuleb esitada ka stardiviisiku nimekiri (koos nende rolliga väljakul). Võistkonna kaptenil on õigus asjaolude selgituseks pöörduda kohtunike poole (kui seda teeb mõni teine mängija, siis võidakse võistkonda karistada).
• Võistkonnal on kaks abikaptenit; väravavaht ning mängiv treener ei tohi olla ei kapteniks ega abikapteniks. Kaptenite nimed ja numbrid peavad olema enne mängu algust sekretariaadis kirjas. Kapteni ja abikapteni tähised – vastavalt täht C või A – on hokisärgi vasakul rinnaesisel.
• Kui mängu kestel on mingil hetkel väljakul lubatust rohkem mängijaid, määratakse reegleid rikkunud võistkonnale ühiskaristus (2 min). Kui rikkumine toimub normaalaja kahel viimasel mänguminutil või lisaajal, antakse vastasvõistkonnale õigus teha karistusvise. See kehtib ka rahvusvahelistes mängudes. 

Mängu käik

• Lahtivise tuleb teha ühes üheksast lahtiviskekohast või ühel kahest kujuteldavast joonest, mis kulgevad poordiga paralleelselt ühe tsooni lahtiviskepunktist teise tsooni lahtiviskepunktini. Juhul, kui lahtiviskaja ei ole oma kohta õigeks ajaks sisse võtnud, võib kohtunik nõuda tema asendamist väljakul oleva võistkonnakaaslasega. Kui mängija siseneb lahtiviske ajal ringi, määrab kohtunik uue lahtiviske.
• Lahtiviskel osalevad mängijad peavad viske ajal olema näoga vastasvõistkonna värava poole ning paiknema üksteisest umbes hokikepi pikkuse kaugusel. Mängija hokikepi laba peab asetsema jääl. Mängu peatamise kohas toimuv lahtivise leiab aset siis, kui reegleid on rikkunud mõlema võistkonna mängijad, kaitsja on eksinud kaitsetsooni määruste vastu, kesktsoonis on kõlanud kohtuniku vile.
• Kui ründaja eksis määruste vastu rünnakualal, siis pannakse litter mängu neutraalala lähimas kohas.
• Kui lahtiviset alustav mängija tabab kepiga vastast või põrkab löögihoos ise vastu teda, vahetatakse ta võistkonnakaaslase vastu välja.
• Igal väljakul on sireen või muu helivahend, mida mängu ajakohtunik kasutab mängu alguse ja lõpu fikseerimiseks. Mängitakse kolm 20-minutilist perioodi (puhas mänguaeg), neid eraldavad veerandtunnised vaheajad. Kui turniiri finaalmäng – näiteks olümpiamängudel – lõpeb viigiga, järgneb 10-minutiline lisaaeg. Kui seis on pärast seda endiselt viigis, järgnevad karistuslöögid. Kui esimese või teise perioodi viimasel viiel minutil leiab aset ootamatu takistus (näiteks elektrikatkestus), on kohtunikul õigus saata mängijad ettenähtust varem vaheajale ja kohtumine kestab järgmisel kolmandikajal sellevõrra kauem. Vaheajal jääd puhastatakse ning kastetakse. Pärast iga kolmandikku vahetavad võistkonnad väljakupoolt. Mõlemal võistkonnal on normaalajal või lisaajal lubatud teha üks 30-sekundiline paus.
• Peatatud mängu jätkatakse sellega, et üks kohtunikest viskab lahtilöögiks litri kahe mängija vahele. Kummastki võistkonnast seisab mängija näoga vastase poole ja püüab litrit esimesena oma võistkonnale lüüa. Teised mängijad asuvad 4,5-meetrise läbimõõduga ringi taga.
• Enne lahtilööki peavad mängijate kepid olema jääl. Nad ei tohi litrit lüüa enne, kui see on langenud jääle. Kui mängija eksib kohavalikul või lööb litrit liiga vara, siis teeb kohtunik talle märkuse ja paneb litri uuesti mängu. Situatsiooni kordumisel vahetatakse üks või mõlemad mängijad välja.
• Juhul, kui litter satub üle väljaku piiride, mäng peatatakse ning toimub lahtivise. See tehakse kohas, kus litrit platsil viimati puudutati või kust ta suunda muutes välja põrkas.
• Kui mängijal lüüakse kepp käest või see puruneb, võib ta ilma kepita edasi mängida.
• Mängijal on lubatud peatada või lüüa õhus olevat litrit avatud käega või suunata litrit mööda jääd. Rikkumiseks loetakse seda, kui litter visatakse võistkonnakaaslasele tahtlikult. Värav tühistatakse, kui mängija viskab litri väravasse käega. Mängija võib viskuda jääle vastase löögi blokeerimiseks, kuid litrit ei tohi kinni hoida käega. Litter peab pidevalt mängus olema. Kui väravavaht viivitab litri mängupanekuga, võidakse teda karistada.
• Läbiviske (icing) määratlemisel lähtutakse punasest keskjoonest, mis jagab väljaku pooleks. Läbiviske (kõnekeeles pikk litter) fikseerimisel on oluline jälgida, millises väljaku osas puudutas litrit valdav võistkond seda viimasena. Juhul, kui platsil on mõlema võistkonna mängijaid võrdselt või arvulises ülekaalus oleva võistkonna mängija söödab litri oma väljakupoolelt vastasvõistkonna väravajoone taha, peatatakse mäng ning fikseeritakse läbivise (pikk litter).
• Lahtivise sooritatakse reeglit rikkunud võistkonna kaitsealas. Läbiviset ei loeta rikkumiseks, kui litter läheb väravasse (värav loeb), litter läbib väravaala, läbiviske sooritanud võistkond on vähemuses, litter puudutab enne väravajoone ületamist vastasmängijat.
• Mängijal on lubatud peatada või lüüa õhus olevat litrit avatud käega või suunata litrit mööda jääd. Rikkumiseks loetakse seda, kui litter visatakse võistkonnakaaslasele tahtlikult. Värav tühistatakse, kui mängija viskab litri väravasse käega. Mängija võib viskuda jääle vastase löögi blokeerimiseks, kuid litrit ei tohi kinni hoida käega. Litter peab pidevalt mängus olema. Kui väravavaht viivitab litri mängupanekuga, võidakse teda karistada.
• Värav loetakse lööduks, kui litter satub väravasse ründaja või kaitsja löögist või kaitsja uisu vastu põrkamise tagajärjel. Lahtiviskest tehtud väravat loetakse määrustepäraseks. Väravat ei loeta, kui ründava võistkonna mängija lööb või suunab litri väravasse lubamatul moel (näiteks käte või jalgadega). Väravat ei loeta ka juhul, kui ründaja puudutab litrit väravalatist kõrgemale tõstetud hokikepiga või kui litter põrkab väravasse kohtunikust. Väravavise tühistatakse ka siis, kui värav on enne viset normaalasendist nihkunud.
• Mängijaid ja väravavahti võib vahetada kogu mängu vältel, samuti mänguseisaku ajal. Tingimuseks on, et jääl pole korraga rohkem kui kuus mängijat. Väravavahi võib vahetada väljakumängija vastu, kuid sel juhul ei laiene talle väravavahi õigused.
• Juhul, kui mängija on vigastatud ning ei saa mängu jätkata ega minna vahetuspingile, jätkub kohtumine seni, kuni tema võistkond saab litri enda valdusse. Kui mängija on saanud raskelt vigastada, peavad kohtunikud mängu viivitamatult peatama. Kui mängijal on veritsev haav või ta on määrinud end teise mängija verega, loetakse ta vigastatuks ning ta peab jäält lahkuma.

Võistluspaigad ja väljakud

• Vancouveri olümpial võisteldi 6800 pealtvaatajat mahutavas UBC talvespordikeskuses UBC Thunderbird Arena ja 19 100 kohalises General Motors Place’is, mis olümpiamängude ajaks nimetati ümber Canada Hockey Place’iks. Viimane on NHL-i meeskonna Vancouver Canucks koduareen.
• Esmakordselt olümpiamängude ajaloos mängiti kitsamal, NHL-i mõõtudes väljakul, mis on 61 m pikk ja 26 m lai (rahvusvahelise jäähokiareeni mõõdud on 61×30 m), ka muud väljaku mõõdud vastasid NHL-i reeglitele. Eriti nobedad mängijad arendavad sellel platsil kiirust kuni 50 km/h. Väljaku nurgad on ümardatud raadiusega 8,5 m.
• Väljakut poolitab keskjoon. Plats koosneb kolmest osast: kaitseala ja rünnakuala (NHL-is mõlemad u 19,51 m) ning neutraalne keskala (NHL-is u 15,24 m). Kogu ala piirab sile tehismaterjalist poort, mis on värvitu või valge ning mille kõrgus on 1,17–1,22 m. Pind peab olema ühegi konaruseta, et vältida sportlaste traumasid.
• Otsapoortidel on 160–200 cm kõrgused kaitseklaasid. Kaitseklaas algab küljepoordil väravajoonest, seal on kaitseklaasi kõrgus 80–120 cm. Klaas peab ümbritsema kogu väljakut, välja arvatud mängijate vahetuspinkide ees. Otsapoortide kohale, kaitseklaasidest kõrgemale on riputatud võrgud, et kaitsta pealtvaatajaid litri eest.
• Väljakujää on jaotatud osadeks järgmiste tähistega. Väravajoon asub mõlemast otsapoordist 3,35 meetri (11 jalga) kaugusel ning selle joone laius on 5 cm. Väravateesisel jääl on väravaala, mis on värvitud helesiniseks. Erinevalt 1,8 m raadiusega poolringi kujulisest rahvusvahelisest väravaalast on NHL-i väravaala mõlemalt poolt lõigatud servadega (sirgjoon umbes 30 cm kaugusel kummastki väravapostist). Ründaja ei või vastase kaitsealasse siseneda enne, kui sinna on läkitatud litter.
• Keskjoon on 30 cm laiune. Keelatud on sööta litter oma tsoonist üle vastase väljakupoolel asuva väravajoone, ilma et keegi seda vahepeal puudutaks; kohtunik viitab rikkumisele hüüdega „Icing!” („Läbivise!”). Erand tehakse võistkonnale, kes mängib vähemuses.
• Keskringi läbimõõt on 4,5 m. Seda ümbritseva sinise joone laius on 5 cm. Nii ring kui ka neli lahtiviskepunkti on mõeldud mängijate õigeks asetumiseks lahtivisete ajal. Kohtunik alustab lahtiviskega iga kolmandikaega ning lahtivise järgneb ka igale mängukatkestusele. 60 cm diameetriga lahtiviskepunktid on punast värvi.
• Väravate ümber asuvad poolringid. Mängijad ei või sellel alal seisma jääda, aga nad võivad seda läbida.
• Väljaku jagavad kolmeks sinised tsoonivea (vastab suluseisu mõistele jalgpallis) ehk offside’i jooned. Kui mängija, kelle valduses on litter, ületab sinise joone enne litrit, ei loeta seda suluseisuks. Tahtlik tsooniviga tehakse juhul, kui soovitakse mänguseisakut. Kohtunik jätab edasilükatud tsoonivea fikseerimata juhul, kui ründealas olevad mängijad sealt enne söödu saamist väljuvad.
• Väravatesisemõõtmed on 1,22 m (4 jalga) ja 1,83 m (6 jalga). Väravad paigutatakse jääle niiviisi, et need kergelt paigast ei liiguks. Kui mängijad väravattahtmatult liigutavad, siis kohtumine peatatakse ja värav pannakse õigesse kohta tagasi. Värava sihiliku liigutamise eest määratakse 2-minutiline karistus. Kui seda tehakse kahe viimase mänguminuti jooksul, siis võib kohtunik anda karistusviske.
• Väravapostid ja põiklatt on punast värvi ning raam valge. Raamil on tugevalt kinnitatud võrk. Väravad asuvad kummaski väljaku otsas väravajoone keskel. Väravat fikseerib spetsiaalne kohtunik, kes asub teisel pool läbipaistvat poorti. IIHF-i rahvusvahelistel kohtumistel ja täiskasvanute maailmameistrivõistlustel on kohtunike käsutuses videoaparatuur, mille abil videokohtunik teeb kindlaks, kas litter ületas väravajoone või mitte. Mängusituatsioon vaadatakse videolindilt üle ainult juhul, kui seda nõuab pea- või videokohtunik.

Varustus

• Vulkaniseeritud kummist või plastmassist litri läbimõõt on 7,62 cm, paksus 2,54 cm ja mass 156–170 grammi. Litter on musta värvi; sellel võib olla reklaamtekst, kuid mitte suuremate tähtedega kui 4,5 cm. Mõningatel andmetel saab litter eriti tugevast löögist kiiruseks kuni 190 km/h.
• Mängitakse hokiuiskudega, millel on ohutud terad. Väravavahil on spetsiaalsed uisud, mis erinevad väljakumängija uiskudest.
• Vigastuste vältimiseks kannavad võistlejad kaitsevarustust, mis sisaldab kiivrit, kindaid, põlve- ja küünarnukikaitsmeid ning kõrikaitset. Väravavahil on rinnal täiendav polsterdus ja näo ees võre. Kiiver kinnitatakse korralikult lõua alla; kui see tuleb mängu ajal peast, ei tohi mängija jätkata enne, kui ta on kiivri taas pähe pannud ja kinnitanud.
• Mängija kindad peavad katma käe ja randme. Soovitatav on kanda kaelakaitset ja spetsiaalselt mängijale valmistatud hammastekaitset. Alla 20-aastased peavad kandma silmakaitset.
• Mängitakse kõvera otsaga, L-tähe kujulise kepiga, mis on valmistatud puidust, alumiiniumist või erisulamist. Hokikepp on kannast kuni varreni maksimaalselt 163 cm pikkune. Maksimaalne laius on kepil 3 cm ja paksus 2,5 cm. Laba pikkus on 32 cm ning laius 5–7,5 cm. Väravavahi kepil on 71 cm pikkune laiendatud osa ning kepi laius on kuni 9 cm (kanna laius on kuni 11,5 cm).
• Kui hokikepp läheb katki, saadetakse uus kepp mängijale kaasmängijate vahendusel.
• Väravavahi tõrjekinda mõõtmed: pikkus on 41 cm ja laius 21 cm. T-kujulisel kottkindal on maksimaalne diagonaalmõõt 48 cm ning ümbermõõt 122 cm. Väravavaht on kohustatud kandma hokikiivri külge kinnitatud näomaski. Täisnäomask on selline, et sealt ei mahu läbi ei litter ega hokikepi laba. Väravavahi säärekaitsmed ei tohi olla laiemad kui 30,5 cm.

Kohtunikud

• Mängu juhtisid esmakordselt olümpiamängude ajaloos 4 kohtunikku, kellest kaks olid (pea)kohtunikud ja kaks joone või abikohtunikud, peale nende oli kaks väravakohtunikku, ajamõõtja, karistusaega määrav kohtunik ja sekretär. Joonekohtunike peamine ülesanne on fikseerida tsoonireeglite vastu eksimine (nn pikk litter või läbivise ja tsoonivea kindlakstegemine). Joonekohtunikud sooritavad enamiku lahtivisetest ning abistavad peakohtunikku otsuse langetamisel. Kui kohtunik tõstab käe, et fikseerida viga ja karistada, siis ei vilista ta enne, kui litrit valdab süüdi olev võistkond.
• Väljakukohtunikud kannavad musti pükse ja kohtunikusärki. Peas on neil must klaasvisiiriga hokikiiver. Peakohtunikul on mõlemal varrukal 8 cm laiune punane käepael. Tema otsus on erimeelsuste lahendamisel lõplik.
• Juhul, kui ükskõik milline võistkonna esindaja (mängija, treener, arst jmt) kasutab sündsusetuid ja solvavaid väljendeid või teeb kohtunike suhtes ebaviisakaid žeste, lööb hokikepi või muu esemega vastu poorti ning sekkub kohtunike tegevusse, määratakse võistkondlik 2-minutiline karistus. Rikkumiste jätkumise korral eemaldatakse rikkuja mängu lõpuni. Rassistlike märkuste puhul eemaldatakse rikkuja kohe mängusaalist.

Karistused

• Jäähokis varieeruvad karistused suures ulatuses ning kohtunike tõlgendusest oleneb väga palju. Mängija eemaldatakse väljakult tavaliselt kaheks minutiks, harvem viieks või kümneks minutiks, mõnikord ka mängu lõpuni. Karistusaeg võib lõppeda varem, kui arvulises ülekaalus olev vastasvõistkond on värava visanud. Vähemuses mängimine tähendab, et karistuse määramisel peab üks võistkondadest mängima väiksema arvu mängijatega karistusaja lõpuni või hetkeni, mil visatakse värav.Kui ühele mängijale määratakse samal ajal nii väike kui ka suur karistus, tuleb suurem kanda esimesena.
• Kui mängija ründab vastast küünarnukkidega või muul keelatud moel ning viimane kukub jääle, karistatakse toorutsejat tavaliselt 2-minutilise karistusajaga. Sama saatus tabab seda, kes lööb vastast hokikepi otsaga. Võistluse korraldaja võib pärast mängu lõppu läbi viia mis tahes mänguolukorra uurimise ja määrata lisakaristusi ka pärast mänguaja lõppemist.
• Keelatud on: mängida pea kohale tõstetud hokikepiga, ilmse kavatsusega lüüa vastast; panna vastasele jalga või keppi ette nii, et ta kukub; kukutada ennast otsa (teha „pukki”) sellele vastasele, kes ei valda litrit; toorutseda; vastast kätega jääle paisata; tõugata või lüüa vastast küünarnuki, rusika või jalaga (viimase puhul on karistuseks eemaldamine); paisata vastu poorti vastast, kelle valduses pole litrit; kukutada vastast, s.t viskuda kehaga vastase põlvedesse või allapoole põlvi, lüüa teda põlvedesse või tõugata põlvedest.

• Kaheks minutiks eemaldatakse väljakult mängija, kes vaidlustab kohtuniku otsuse. Kui ta ikkagi ei allu korraldustele, võidakse mängija eemaldada kohtumise lõpuni.
• Kui mängija ründab vastast küünarnukkidega või muul keelatud moel ning viimane kukub jääle, karistatakse toorutsejat tavaliselt 2-minutilise karistusajaga. Sama saatus tabab seda, kes lööb vastast hokikepi otsaga. Võistluse korraldaja võib pärast mängu lõppu läbi viia mis tahes mänguolukorra uurimise ja määrata lisakaristusi ka pärast mänguaja lõppemist.
• Hokikepi hoidmine õlgadest kõrgemal on keelatud ning selle reegli vastu eksinule võib osaks langeda väike või suur karistus. Kui kõrgele tõstetud kepiga põhjustatakse vastasele trauma, määratakse süüdlasele suur karistus (vähemalt 5 min) või ta eemaldatakse väljakult. Juhul, kui reeglit rikutakse ründealas, siis toimub lahtivise lähimas kesktsooni lahtiviskekohas. Kui seda tehakse kaitse- või keskalas, siis toimub lahtivise rikkumise kohas.
• Kui litri on kinni surunud mõlema võistkonna mängijad või see satub mängu käigus väravavõrgule ja on seal kauem kui kolm sekundit, peatab peakohtunik mängu ning lähimas selleks ettenähtud kohas toimub lahtivise. Kui litter tabab kohtunikku, siis mängu ei peatata, välja arvatud juhul, kui põrke järel satub litter väravasse.
• Litri jalaga löömine ja söötmine on lubatud kõigis väljakuosades, ehkki jalaga löödud väravat ei loeta. Käega võib samuti litrit peatada ja visata, välja arvatud väravasse (juhul, kui litter puudutab väravasse viskel mõnd mängijat või kohtunikku, seda väravat ei loeta). Litrit käes hoida ei tohi.
• Vastasest kätega kinni hoidmise eest karistatakse (2 min), samuti karistatakse tema hokikepi külge klammerdumise eest. Keelatud on vastest takistada hokikepiga. Kui ründajal on vastase värava poole minnes tekkinud üks-üks-olukord ning teda takistatakse pealelöögi tegemisel selja tagant hokikepiga kinni hoides, määrab kohtunik karistusviske. Kui üks võistkond on väravavahi mängust välja võtnud ja vastasel pole võimalik sooritada viset tühja väravasse (näiteks hoitakse teda selja tagant hokikepiga kinni), siis loeb peakohtunik karistuseks värava, kuigi litter ei olnud vastase väravas.
• Mängijat, kes blokeerib või takistab vastasvõistkonna litrita mängijat, karistatakse (2 min); samasugune karistus määratakse ründajale, kes blokeerib või takistab väravaalas oleva vastasvõistkonna väravavahi liikumist.
• Torkelöök on löök kepilaba otsaga, hoides keppi kas ühe või kahe käega. Torkelöök fikseeritakse ka siis, kui mängija teeb teise mängija suunas torkelöögi liigutuse, selle eest karistatakse 2-minutilise, sooritatud torkelöögi eest 5-minutilise eemaldamisega. Kui löögiga kaasneb vigastus, on peakohtunik kohustatud rikkuja mängust eemaldama.
• Mängija, kes põhjustab vastase kukkumise, kasutades oma hokikeppi, jalga, kätt või küünarnukki, eemaldatakse 2 või 5 minutiks. Kui sellega kaasneb vigastus, on karistuseks see, et meeskond peab 5 min mängima arvulises vähemuses (juhul, kui ei lööda väravat, mis karistusaega lühendab) ja rikkuja eemaldatakse mängu lõpuni. Kui tegemist on üks-üks-olukorraga ja kukutamine takistab mängijal tegemast pealelööki, määrab peakohtunik karistusviske. Kui vastasvõistkonnal puudub mängija kukutamise hetkel väravavaht ning mängijat takistatakse litri viskamisel tühja väravasse, loeb peakohtunik värava visatuks.
• Jääväljakul on kaks karistuspinki, mille pikkus on vähemalt 4 m ja laius 1,5 m. Karistuspingile mahub kuni kaheksa mängijat, kummastki võistkonnast neli, kusjuures nad ei istu karistusajal kõrvuti, vaid eraldatult.
• Väravavahti ei saadeta väikese karistuse või distsiplinaarkaristuse korral karistusmängijate pingile, vaid ta jätkab mängu. Tema eest istub pingil üks võistkonnakaaslastest, kes viibis karistuse määramise hetkel jääl. Karistuse kandja määrab võistkonna mänedžer või treener, otsuse teeb kohtunikele teatavaks võistkonna kapten. Suure karistuse korral, mis määrab eemaldamise mängu lõpuni, peab väravavaht jäält lahkuma ning teda asendab varumängija.
• Karistusviske võib reeglite rikkumise eest määrata mängu kahel viimasel minutil. Määrustepäraselt mänginud võistkond otsustab, kas sooritada karistusvise või määrata reegleid rikkunud mängijale väike karistus (2 min eemaldamist). Karistusviske sooritamise ajal on mänguaeg peatatud. Karistusvise toimub ka siis, kui mänguaeg või kolmandikaeg on lõppenud.
• Väravavaht võib litrit tõrjuda mis tahes viisil, keelatud on vaid hokikepi või mõne muu eseme viskamine, mille korral loetakse värav vastasvõistkonna kasuks.
• Viskele asuva võistkonna treener või kapten valib välja ning teatab peakohtunikule mängija, kes läheb karistusviset sooritama (ta ei tohi sellal olla karistuspingil). Mõlema võistkonna mängijad peavad viske ajal olema punase joone taga küljepoordi ääres. Väravavaht peab jääma oma alasse senikauaks, kuni viskaja on keskväljakul litrit puudutanud. Kohe, kui vise on toimunud, loetakse karistus lõppenuks, ning kui mängija sooritab ka teise pealeviske, siis värav ei loe. Kui karistusviskel tehakse värav, toimub lahtivise väljaku keskpunktist. Vastasel juhul pannakse litter mängu selles tsoonis, kus karistusvise sooritati.
• Mängijale, kes võtab rüseluse käigus kinda käest, määratakse 10-minutiline karistus. Rüseluse alustaja eemaldatakse mängust. Mängija, kes lööb vastu või üritab poksida, eemaldatakse jäält kaheks minutiks. Kui kaklus toimub jääl oleva ja väljaku kõrval oleva mängija vahel, loetakse mõlemad jääl olevateks mängijateks.
• Võistkonda karistatakse, kui ta riietusruumist naastes hilineb mängule. Kui hilinemine kestab 5 minutit või kauem, on mäng kaotatud ja asja arutab alaliit. Ent kui hilinemise on põhjustanud meeskonnast mitteolenevad asjaolud (näiteks fännid mässavad), on mängu peakohtunikul õigus pikendada vaheaega veel kuni 15 minutit. Aja ületamise korral mäng tühistatakse ning intsidendi kohta langetab otsuse alaliit. Kui võistkond ei naase õigel ajal jääle, siis 1-minutilise hilinemise korral määrab peakohtunik karistuse (tavaliselt ühe mängija eemaldamise 2 minutiks).
• Kui mängija puutub füüsiliselt kokku pealtvaatajaga, eemaldatakse ta mängust.
• Kui väljakule visatakse esemeid, siis katkestab peakohtunik mängu. Lahtivise toimub kohas, kus litter oli mängu peatamise hetkel.

• Olümpiamängud. Talv, 2006; muudetud 2010