Jüriöö ülestõusu kaartskeem

Jüriöö ülestõus, talurahvaülestõus Eestis 1343–45, eestlaste katse olukorras, kus päevakorrale oli tõusnud Taanile kuulunud Põhja-Eesti võõrandamine, kukutada sakslaste ja taanlaste võim. Ülestõusu ajendasid talurahva olukorra pidev halvenemine, koormiste kasv ja mõisade asutamine.

Ülestõus algas ööl vastu 23. aprilli (jüriööl) Harjus, kus omavolitsesid peamiselt Taani kuninga sakslastest vasallid. Ülestõusnud talupojad (Liivimaa noorema riimkroonika andmeil u 10 000 meest) vallutasid Padise kloostri, põletasid mõisu ja kirikuid ning hakkasid piirama Tallinna. Veidi hiljem tõusid üles Läänemaa (Saare-Lääne piiskopkonna mandriosa) talupojad ning piirasid ümber Haapsalu. Ülestõusu mahasurumises oli peaosa Liivimaa Ordul. Ordumeister Burchard von Dreileben katkestas Pihkva-vastase sõjakäigu, liikus oma väega kiiresti Põhja-Eestisse, kutsus ülestõusu juhid (neid nimetati kuningaiks) läbirääkimiste ettekäändel Paidesse ja provotseeris seal relvastatud kokkupõrke, milles eestlaste 4 kuningat ja nende 3 sõjasulast 4. V 1343 tapeti. 11. mail said ülestõusnud Kanavere lahingus ja 14. mail Tallinna lähedal Sõjamäel peetud pealahingus orduväelt lüüa. Viiburi ja Turu foogti juhitud Rootsi vägi, keda eestlased olid appi kutsunud, jõudis kohale pärast pealahingut ning, kuulnud lüüasaamisest, pöördus tagasi. Pihkva väe sissetung 26. mail Tartu piiskopkonda (Liivimaa noorema riimkroonika teateil eestlaste kutsel) tõmbas orduväge ülestõusu alalt eemale. 24. juulil algas ülestõus Saaremaal, Pöide ordulinnus langes pärast 8-päevast piiramist saarlaste valdusse ning kogu Saaremaa vabanes võõrvõimu alt. Uuesti ja kevadisest veel jõudsamalt jätkus ülestõus ka mandril ning Liivimaa Ordu oli sunnitud abi paluma Saksa Ordu kõrgmeistrilt, too saatis Preisist Vana-Liivimaale suurema hästirelvastatud väe, mis koos Liivimaa Ordu jõududega tungis novembris 1343 Harjusse. Ülestõusnute linnused vallutati, maa rüüstati ja kõik tabatud talupojad tapeti. Veebr. 1344 tungis orduvägi Saaremaale, vallutas saarlaste linnuse ja hukkas nende juhi Vesse, kuid ei suutnud saarlaste vastupanu lõplikult murda. Ülestõusnud sunniti alistuma orduväe teise Saaremaa-sõjakäiguga 1345. aasta alguses. Lüüasaamisest hoolimata pidurdas Jüriöö ülestõus mõneks ajaks talurahva koormiste kasvu. Liivimaa Ordu poliitlise mõju ja valdusalad suurenesid: 1346 müüs Taani kuningas Valdemar IV Harju- ja Virumaa Saksa Ordule, see müüs need alad 1347 omakorda Liivimaa Ordule. Jüriöö ülestõusu ainestik on kajastunud paljude eesti kirjanike ja kunstnike loomingus (tuntuim on Eduard Bornhöhe jutustus „Tasuja”). Allikaid on tõlgendanud Juhan Luiga, Uku Masing, Edgar Valter Saks jt.

Kirjandus

S. Vahtre. Jüriöö. Tallinn, 1980 

EE 12, 2003