kahhelahi, šamottlõõride ja kahhelkattega ahi. Vanimad teated kahhelahjudest pärinevad 8. sajandist, esimesed säilinud kahhelahjud hilisgootika ajast Lõuna-Saksamaalt. Need koosnevad nelinurksest jalgadel seisvast alaosast ja väiksema läbimõõduga neli- või enamnurksest või ümmargusest ülaosast. Valitsesid tumeroheline ja tumepruun glasuur. 16. sajandil hakati valmistama mitmevärvilist kahlit, ahjude kujunduses kasutati mitmesuguseid arhitektoonilisi vorme (sambad, pilastrid, karüatiidid) ja reljeefe vappide, allegooriliste, mütoloogiliste jm kujutistega. 17. sajandil ehitati eriti Hollandis ja Põhja-Saksamaal, hiljem ms Venemaal ja Baltimail valge glasuuri ja sinise maalinguga (nn Delfti) kahhelahje. 18. sajandil muutusid värvid ja reljeefkaunistused tagasihoidlikumaks. Rokokoo ajal ehitati peamiselt ühetoonilisest kahlist või koobaltmaalinguga dekoratiivse vormiga ahje, klassitsismi ajal eelistati valget glasuuri ja silindri kuju. Kasutati klassitsismi ehismotiive ja figuraalseid kujutisi. 20. sajandil valitses lihtne plokitaoline vorm.

Eesti vanimad kahhelahjud on renessansiaegsed, rohkesti on säilinud baroki- ja klassitsismiaegseid. Vanimate tervikuna säilinud kahhelahjude kahlid on valmistatud Peterburis 1720. aastail, 1746. aastast pärineb ahi, mille lillemaalinguga kahlid on valmistanud siinsed meistrid.

EE 4, 1989