Jaan Kark (30. XII 1876 Hellenurme vald, Tartumaa – 1. V 1953 Tallinn), mäeinsener ja geoloog, geoloogia-mineraloogiadoktor (1946). Rätsepa poeg.

Lõpetas 1907 Peterburi mäeinstituudi, töötas seejärel geoloogina Donbassis, 1908 viibis geoloogilistel uuringutel Taga-Kaukaasias, 1909–10 oli Kaspia merel meremõõtmiste rühma juht, 1911 Almatõ maavärina tagajärgede uurimise ekspeditsiooni liige, 1912–21 tegutses geoloogina Kesk-Aasias Murgapi orus ja Kaukaasias ning oli Groznõi naftatehnikumis geoloogiaõppejõud. Opteeris 1921 Eestisse. Töötas 1921–38 Kaubandus-Tööstusministeeriumis vanemgeoloogina ning mäeameti (aastast 1936 tööstusosakond) juhina, aastast 1937 Geoloogilise Komitee esimehe asetäitjana. Hakkas 1926 lugema Tartu Ülikoolis üldise geoloogia kursust, õpetas 1934–35 Tallinnas vene polütehnilistel kursustel rakendusgeoloogiat ning 1936–38 Tallinna Tehnikaülikoolis (TTÜ) geoloogiat ja mineraloogiat. Valiti 1938 TTÜ praktilise geoloogia korraliseks professoriks, oli 1938–40 ka mineraloogialabori (nimetati hiljem mäekateedriks) juhataja ning 1945–50 Tallinna Polütehnilise Instituudi geoloogia ja mäeasjanduse kateedri juhataja. Kuulus mitmesse nõukogusse ja komisjoni. Tema algatusel loodi 1937 Eesti Geoloogiline Komitee ja alustati eesti geoloogilist kaardistamist. Uurimusi Eesti maavarade, sh fosforiidi kohta. On Eesti hüdrostratigraafia rajaja, koostanud Eesti esimese hüdrogeoloogilise ülevaate ja puuraukude kataloogi. Kirjutas esimesed eestikeelsed geoloogiaõpikud. Valgetähe II klassi teenetemärk (1938).

Töid

• Eesti mineraalvarad. – Eesti Majandus 23, 1924
• Mineraloogia õpperaamat (1940)
• Füüsikaline geoloogia (1946)

Kirjandus

• Eesti riigi-, avaliku- ja kultuurielu tegelased 1918–1938. Tallinn, 1939, lk 92
• A. Reier. Jaan Karku osast Eesti geoloogias ja mäenduses. – Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist, IX. Tallinn, 1993, lk 158–165
• Eesti teaduse biograafiline teatmik. 1. köide. Tallinn, 2000, lk 568

EE 14, 2000; ETBL, 2000 (V. Mägi); muudetud 2011