keelegeograafia,

1. keeleteaduse haru, mis uurib keelenähtuste maa-alalist levikut. Murdejoonte leviku uurimist on nimetatakse ka murdegeograafiaks. Uurimistulemused harilikult kaardistatakse ja avaldatakse keeleatlasena, mille iga kaart näitab mingi hääldus-, grammatika- või sõnavaraiseärasuse levikuala. Keelegeograafia põhimõisteid on keelenähtuse levikupiir ehk isogloss. Keelegeograafia andmete najal lahendatakse keelte murdeliigenduse, keelekontaktide ning keele- ja etnilise ajaloo probleeme.

Keelegeograafia meetodite arenemist on suuresti mõjutanud Jules Gillieron, kes avaldas 1902–20 suure prantsuse murdeatlase. Keelegeograafia alusepanija Eestis on Andrus Saareste („Eesti murdeatlas I–II”, 1938–41, ja „Väike eesti murdeatlas”, Uppsala, 1955). Eesti fennougristid osalevad Euroopa keeleatlase „Atlas Linguarum Europae” koostamises. Vaata ka neolingvistika.

2. geograafia ja üldkeeleteaduse kokkupuutealal kujunenud teadusala, mis käsitleb keelte ja keelkondade levikut maailmas, maailmajagudes ja riikides ning mis tahes territoriaalüksuse keelelist jaotumust.

EE 4, 1989; VE, 2006