kihelkonnakool, II astme talurahvakool Eestis 19. sajandil ja 20. sajandi alguses. Varaseim teada olev kihelkonnakool oli 1804–18 Kanepis. Liivimaa 1819. aasta talurahvaseadus nõudis kihelkonnakooli asutamist iga 2000 meeshinge kohta. Et Eestimaa kubermangus sellist nõuet polnud, edenes seal kihelkonnakoolide asutamine aeglasemalt. 1874. aasta (Liivimaa) ja 1878. aasta (Eestimaa) kooliseadusega said kihelkonnakoolid ühtse õppeplaani. Selle kohaselt õpetati 2 aasta jooksul eesti, saksa ja vene keelt, usuõpetust, arvutamist, geomeetriat, ajalugu, maateadust, looduslugu, laulmist, kohati ka võimlemist ja aiatööd. Kihelkonnakoolides sai hariduse enamik vallakirjutajaid, -kooliõpetajaid jm maaametnikke. 1881 oli Eestis 70 kihelkonnakooli, 1911. aastal 56. 

19. sajandi II poolel asutati ka õigeusu kihelkonnakoole. Need olid 4-aastased, kuid palju oli ka ainult 2-aastasi abikoole (1885 oli õigeusu kihelkonnakoole 92 ja abikoole 223, 1911 mõlemaid kokku 320).

1919 muudeti kõik kihelkonnakoolid avalikeks algkoolideks.

EE 4, 1989