kreeka keel moodustab indoeuroopa keelte hulgas omaette rühma. Kreeka keele kirjanduslik traditsioon algab vanajoonia murdel põhinevaist Homerose eepostest. Märksa vanemate kreeta kirjas (nn lineaarkirjas B) raidkirjade keelt peetakse lähedaseks hilisemale Arkaadia-Küprose murdele. Peamised vanakreeka murderühmad olid Joonia-Atika, Arkaadia-Küprose, Loode-Kreeka, Aioolia ja Dooria. Peamiselt Atika murde alusel kujunes vanakreeka ühiskeel koinee (u 300 eKr — 400 pKr), mille eest murded pikapeale taandusid (v. a. otse vanast Lakoonika murdest põlvnev nüüdisaegne Tsakooni murre) ja mis hellenismi ajal sai üldkasutatavaks kogu kreeka keelealal, sh Ida-Vahemeremail ning Ees-Aasias. Bütsantsi kirjakeelt nimetatakse keskkreeka keeleks. Pärast 1453. aastat sellest arenenud uuskreeka keeles on hääldus muutunud, pööramine lihtsustunud ning sõnavara saanud laene ladina keelest ja naaberkeeltest. Uuskreeka keelel on kaks põhikuju. Peamiselt teaduskirjanduses ja ametlikus asjaajamises kasutatase vana atika kirjakeelt (katharevusa 'puhas keel'), ilukirjanduses rahvakeelt (dimotiki). 20. sajandi on kirjakeele asemel üldinud rahvakeel. Kreeka keelt kõneleb tänapäeval umbes 10 miljonit inimest Kreekas, Küproses, Türgis, Venemaal, Ukrainas ja Egiptuses.

EE 5, 1990