Loorits, Oskar

Loorits Oskar

Oskar Loorits (9. XI 1900 Suure-Kõpu vald –12. XII 1961 Uppsala), rahvaluuleteadlane Andres Looritsa poeg, dr. phil. (1926). Eesti Teaduste Akadeemia liige (1938).

Lõpetas 1922 Tartu Ülikooli. Oli aastast 1927 samas rahvaluule eradotsent ja aastast 1938 dotsent, ühtlasi juhatas aastast 1927 Eesti Rahvaluule Arhiivi ja toimetas selle sarja "ERA Toimetused". Saksa okupatsiooni ajal oli Tartust välja saadetud, läks 1944 Rootsi. Jätkas 1947 teadustööd riikliku stipendiaadina Uppsalas rahvateaduslikus arhiivis.

Looritsa peamine uurimisala oli eesti ja hõimurahvaste rahvausund. Tal on suuri teeneid liivi rahvapärimuse kogujana, uurijana ja avaldajana ("Liivi rahva usund" I–III, 1926–28, ²1998; "Livische Märchen und Sagenvarianten", Helsingi 1926; "Valik liivi muistendeid", 1927; "Volkslieder der Liven", 1936; Liivi rahva mälestuseks", 1938). Eesti rahvaluule, eriti rahvausundi uurijana rahvuspsühholoogia seisukohalt esitanud rohkesti uudseid käsitlusi, millega aitas süvendada rahvaluule kujutlusmaailma mõistmist ("Estnische Volksdichtung und Mythologie", 1932; Eesti rahvausundi maailmavaade", 1932 Stockholm ²1948, Tallinn ³1990; Grundzige des estnischen Volksglaubens" I–III, Lund 1949–60). Koostanud ka rahvapärimusekogumikke ("Endis-Eesti eluolu" I–II, 1939–41; Okupatsioon rahvapilke kõverpeeglis", Stockholm 1950, Tallinn ²1994; "Estnische Volkserzählungen", Berliin 1959) ja keeleuuendusliku "Eesti keele grammatika" (1923). Avaldanud ajakirjanduses epigramme ja följetone ning publitsistikat (artiklikogud "Vastu voolu", 1933, "Oma rada", 1939). Raamatutes "Eestluse elujõud" (Stockholm 1951, Tallinn ²1992) ja "Eesti ajaloo põhiprobleemid" (Stockholm 1955) arutanud rahvusküsimust.