mamelukid (<ar mamlūk 'omand, valge ori'), orisõdurid, kellest Kalifaadis moodustus valitseja kaardivägi. Mamelukide vägi moodustati ostetud või andamiks saadud poisslastest, algul pärinesid need türgi hõi­mudest, hiljem peamiselt kaukaaslastest. 1250 kõrvaldas mamelukkide juhtkond võimult Aijubiidid ning haaras Süü­rias ja Egiptuses võimu. 1260 purustasid nad Baibarsi juhtimisel Am Džaluti juures mongolid, 1268 tõr­jusid maalt ristisõdijad, 1273 hävitasid ismailiidid (assassiinid). 13.–14. sajandil, kui nende arv oli 9000–12 000, korraldasid nad halduse ja lõid sood­sad eeldused majanduse ja kultuuri arenguks. 1250–1390 olid võimul turkide Bahri, 1390–1517 kaukaaslaste Burdži dünastia. 1517 võitis mamelukke Türgi sultan Selim I; Egiptuses säilis nende võim Napoleo­ni sõjaretkeni. Lõplikult hävitas mamelukkide organisatsiooni Muham­mad Аli 1808–11.

EE 6, 1992