paber, peamiselt taimsest kiust sadestamisega valmistatud kangas- või lehtmaterjal. Paber leiutati 2. sajandil Hiinas. Euroopas levis paberi valmistamine 14. ja eriti 15. sajandil. Kaua aega olid tooraineks taimsed tekstiilkiud ja kaltsud. Puitu hakati paberikiu saamiseks kasutama 19. sajandil. Paberi valmistamiseks sadestatakse vesisuspensioonis olev jahvatatud kiud (tselluloos, puidumass) sõelale. Nüüdisajal toimub see võimsas, üle 100 m pikkuses agregaadis – paberimasinas. Selles paberit ka kuivatatakse, tihendatakse ja silutakse (kalandreeritakse). Lisaks kiule sisaldab paber täiteaineid (kaoliini), liimi ja värvaineid, pinnakihti viimistletakse kriitimisega. Toorainena kasutatakse ka vanapaberit ja sünteeskiudu. Paberiiliike on mitusada, tuntuimad näiteks trükipaber (kõrg- ja ofsettrükipaber, ajalehepaber, etiketipaber), kirjutuspaber, pakkepaber. Paberi näitajaist on olulisim tema paksust ja tihedust iseloomustav 1 m² mass grammides, see on alla 200, paksem materjal on papp (toodangunäitajates on samastatud harilikult paberiga).

VE, 2006