Rumi, ka Maulavi, Maulana Rumi (õieti Jalāl ad-Dīn Muhammad Balkhī, ka Jalāl ad-Dīn Muḥammad Rūmī; 30. IX 1207 – 17. XI 1273), tadžiki-pärsia luuletaja.

Sündis Balkhis Afganistanis usuteadlase Baha ad-Din Valadi (1148–1231) perekonnas. 1218 lahkus perekond mongolite ohustatud Kesk-Aasiast ja jäi 1228 püsivalt elama Konyasse. Rumi sai pärimusliku usuteadusliku hariduse ja päris oma isa õpetajaameti. Saanud mõjutusi sufismist, rändas ta 1230. aastate II poolel ringi Lähis-Idas ja kohtus muuhulga Ibn al-Arabiga. 1240—44 õpetas taas usuteadust. Hulkurderviši Šamsi Tabrizi (1188–1247) mõjul pühendus täielikult sufismile ja hakkas kirjutama vormimeisterlikku, tunnetuslikke meeleseisundeid peenelt eritlevat lüürikat, mis on koondatud „Šamsi Tabrizi diivaniks”. Elu lõppkümnendeil pani Rumi kirja „Vaimse mõtte masnavi”, mis hõlmab umbes 26 000 paaris värssi. Värsistatud õpetuskõnede ja mõistulugude vormis käsitleb ta sufismi äratusõpetust, metafüüsikat ja eetikat. Proosaõpetuskõned on koondatud kogumikku „Fīhi ma fīhi”. Tema õpilastest kujunes Mevleviye ehk tiirlevate dervišite vennaskond, mis on Türgi usuelus olnud väga mõjukas. Vennaskonna korraldaja oli Rumi poeg, luuletaja Sultan Valad (1227–1312).

Kirjandus

• A. Schimmel. The triumphal sun. A study of Mowlana Jaläloddin Rumi's work. London, 1978
• E. de Vitray-Meyerovitch. Mystique et poesie en Islam: Djaläl-ud-Dm Rümi et Vordre des dervkhes tourneurs. Paris, 1973

EE 6, 1992