Saksamaa ajalugu

Vanimatest arheoloogilistest leidudest on peale Heidelbergi lähedalt Mauerist leitud Homo heidelbergensis'e alalõualuu (vanus u. 500 000 aastat) mitmest kohast avastatud nean­dertallaste (Homo neanderthalensis, saanud oma nime 1856 Neandertali orust leitud luustikujäänuste järgi) asulaid ja matusepaiku (Ehringsdorf, Bilzingsleben). Jääaja lõpul kujunes Põhja-Saksamaal, Hollandis, Lääne-Poolas ja Lõuna-Skandinaavias lõu­nast järk-järgult põhja poole liikunud küttide Hamburgi kultuur (u 13 000—11 000 eKr) ning selle alusel hilispaleoliitiline Ahrensburgi kultuur (11 000—9500 eKr). V—IV aastatuhandel eKr levisid Saksamaa alale koos paelkeraamika- ja lehterpeekrite kultuuriga põlluharimine (nisu, oder) ja looma­kasvatus (veis, lammas, kits, siga). IV aastatuhande lõpul eKr tekkinud nöörkeraamikakultuur ja sellele järgnenud kellpeekrite kultuur (u 2500—1800 eKr) jagunesid kohalikeks rühmadeks, millest arenesid pronksiaja kultuurid: Unetice kultuur (u 2100—1800 eKr), kääbaskalmete kultuur (u 1800—1400 eKr) ja Lausitzi kultuur (13.—4. sajand eKr). Pronksiaja lõpul ja rauaaja alguses Saksamaa lõuna- ja keskosas valitsenud Hallstatti (u 1200— 550 eKr) ja La Tene'i kultuuri (5.—1. sajand eKr) on seostatud keltidega. Põhja-Saksamaal oli varasel raua­ajal arvatavasti germaanlaste Jastorfi kultuur (6.—1. sajand eKr). Põhiliselt 1. sajandil pKr vallutas Rooma riik osa Lõuna- ja Lääne-Saksamaad ja ehitas 2. sajandil kaitseks lõu­na poole tungivate germaanlaste eest piirikindlus­tused (limes romanus), mille jäänused on säilinud.

Rahvasterändamise aeg

3. sajandil kujunesid germaanlaste liidud (goodid, frangid, saksid jmt), kes järgmistel sajanditel võtsid osa Suurest rahvasterändamisest. Selle ajal liikusid paljud germaani rahvad (goodid, fran­gid, vandaalid, langobardid, anglid, osa sakse) kaugele Lääne-Rooma riigi aladele (Galliasse, Ibeeriasse, Põhja-Aafrikasse, Britanniasse). Samal ajal nihkusid slaavlased Germaania aladel Elbe jõeni ja kohati sellest lääne poolegi. 6.—8. sajandil alistasid frangid Saksamaa ala Elbe jõeni ja liitsid selle Frangi riigiga. Frangi riigi lagunemise järel sai Saksamaast Verduni lepinguga (843) Ida-Frangi (Saksa) riigi osa. Suurt kahju tekitasid normannide ja ungar­laste (9.—10. sajand) rüüsteretked; viimastele tegi lõpu Saksa kuninga Otto I rüütliväe võit Lechi lahin­gus (955). Saksi dünastia [919—1024] valitsemis­ajal kuningavõim tugevnes; algas tung itta (Drang nach Osten), mille paariks sajandiks peatasid slaavlased.

Saksa-Rooma riik

Saksa-Rooma riik lipp

951 vallutas kuningas Otto I Põhja-Itaalia ja 962 Rooma ning laskis samal aastal end paavstil keisriks kroonida. Sellega pandi alus Saksa-Rooma riigile. Alates 11. sajandi lõpust hakkasid hoogsalt arenema linnad. Järjest ise­seisvamaks muutusid suurfeodaalid, kelle vastu Franki dünastia kuningad [1024—1125] püüd­sid võidelda. Heinrich IV ajal ägenes Rooma paavsti võitlus keisriga poliitilise ülemvõimu pärast. Selle tagajärjel nõrgenes keisrivõim ja süve­nes Saksamaa killustatus. Hohenstaufenite dünastiasse [1138—1254] kuuluv Friedrich I Barbarossa püüdis keisrivõimu tugevdada ja Põhja-Itaalia linnu allutada, kuid sai Legnano lahingus (1176) paavsti juhtimisel moodustatud Lombardia Liiga sõjaväelt lüüa. 12. sajandil alustati uut tungimist itta; alistati slaavlased, kes elasid Elbe ja Oderi vahel, Pommeris ja Sileesias; nendele aladele suundusid Saksa kolonistid. 13. sajandil alistas Mõõgavendade Ordu liivlased, latgalid, semgalid ja eestlased ning Saksa Ordu preislased. 13.—15. sajandil tekkis Saksamaal palju uusi linnu. Rahvusvahelises kaubanduses tähtsa koha omandanud Põhja-Saksa linnade algatusel rajati 13. sajandi lõpul Hansa Liit. Lõuna-Saksa linnadel oli oluline osa Itaaliaga peetavas kaubavahetuses. Interregnum'i ajal (1254—73), kui Saksa-Rooma riigil ei olnud valitsejat, muutus Saksamaa iseseisvate vürstiriikide kogumiks. Järgmised keisrid püüdsid suurendada oma pärusvaldusi. Rudolf I Habsburg [1273—91] liitis oma valdustega Austria, Steiermargi, Kärnteni ja Kraini (Krajnska). Keiser Karl IV kinnitas kuldbullaga (1356) kuurvürstide ainuõigust valida Saksa kuningat (keisrit). 15. sajandini jätkus Saksamaa majanduses tõus: eriti suured olid mäe­tööstuse edusammud. 15. sajandi II poolel ja 16. sajandi alguses tekkisid mitmes tööstusharus (eriti mäe-ja tekstiilitööstuses) manufaktuurid.

Saksa-Rooma riik

Rahulole­matus katoliku kirikuga lõi soodsa pinna reformat­siooniks (aastast 1517), mida juhtis Martin Luther. Reformatsioon levis kiiresti kogu Saksamaal. Reformat­siooniga liitunud vürstid võtsid üle katoliku kiriku maid ja varandusi. Talupoegade rahulolematus põhjustas Saksa talupoegade sõja (1524—26), milles talupojad said lüüa. Vürstide võimu tugevnemist püüdis takistada keiser Karl V, kes suunas löögi esmajoones protestantide vastu. Protestantlikud vürstid ühinesid Schmalkaldeni Liiduks. Karl V võitis neid Schmalkaldeni sõjas (1546—48), kuid sai 1552 alanud uues sõjas lüüa ja pidi 1555 nõustuma Augsburgi usurahuga, mis andis vürstidele suure iseseisvuse ja õiguse määrata oma alamate usutunnistust. Katoliku ja protestantlike vürstide vastuolud teravnesid uuesti 17. sajandi alguses. 1608 moodustati Pro­testantlik Unioon, 1609 Katoliku Liiga. 1618 algas Kolmekümneaastane sõda (1618—48), millesse sekkusid protestantide poolel Taani, Rootsi, Prantsusmaa jmt, katoliiklasi toetas Hispaania. Sõja tagajärjeks oli Saksamaa majanduslik ja poliitiline langus. Westfaleni rahuga said Rootsi ja Prantsusmaa Saksamaa alasid. Saksamaa killustatus (u 300 riigiks) kinnitati juriidili­selt. 18. sajandil hakkas Saksa riikidest tugevnema 1701 kuningriigiks saanud Preisi. Sileesia sõ­dade (1740—42, 1744—45) ja Seitsmeaastase sõja (1756— 63) tulemusena sai Preisi Austrialt Sileesia. Poola jagamistel (1772—95) liitsid Preisi ja Austria oma maadega suuri Poola alasid. Võitlus Prantsuse vabariigi vastu ja Napoleoni sõjad kul­gesid Saksa riikidele aastani 1809 edutult. Pärast Austerlitzi lahingut ühinesid Saksa riigid (v.a Preisi ja Austria) Napoleon I survel Reini Liiduks. 1806 loobus Franz II keisrikroonist, see tegi lõpu Saksa-Rooma keisririigile. Tilsiti rahuga (1807) kaotas Preisi üle poole oma territooriumist. Napoleon I Suure armee lüüasaamine Venemaal ja koalitsiooniväe edu põhjustas 1813 üldise Napoleoni-vastase üles­tõusu.

Saksamaa ühendamine

Saksa keisririik 1871-1918

Viini kongressil (1815) asutati Saksa Liit, milles oli juhtiv osa Austrial. 1834 asutati Preisi juhtimisel Saksa Tolliliit. Laienes ühtse Saksa riigi rajamist taotlev liikumine, seejuures püüdsid nii Austria kui ka Preisi haarata ülemvõimu. 1830. aastatel hakkas kiiresti arenema tööstus. 1835 avati esime­ne raudteeliin. 1844 toimus Sileesia kangrute ülestõus. Veebruaris-märtsis 1848 algas Saksamaal revolutsioon, mis suruti 1849 maha. Preisi peaminister Otto Eduard Leopold von Bismarck asus Preisi juhtimisel järjekindlalt Saksamaad ühendama. Austriaga liidus olles võitis Preisi Taanilt 1864 Schleswig-Holsteini. 1866 purus­tas Preisi Austria väe. Saksa Liit saadeti laiali. 1867 moodustati Preisi juhtimisel Põhja-Saksa Liit.

Saksa-Prantsuse sõjas (1870—71) sai Prantsus­maa lüüa, 18. I 1871 kuulutati Versailles's välja Saksa Keisririik, keisriks sai Preisi kuningas Wilhelm I. Austria jäi Saksa Keisririigist välja. 1879 sõlmisid Saksamaa ja Austria-Ungari Venemaa ja Prantsusmaa vastase liidu, millest pärast Itaalia ühinemist 1882 sai Kolmikliit. Sellele vastukaaluks tekkis Antant (Prantsusmaa, Venemaa ja Suurbritannia liit). 1884 alustas Saksamaa koloniaalvallutusi ja anastas peamiselt Aafrika alasid (Edela-Aafrika, Togo, Kame­run jmt). 1888 sai troonile Wilhelm II, kes jät­kas senist välispoliitikat. See (Maroko kriisid, Bagdadi raudtee rajamine) ja Saksamaa toetus Austria-Ungarile Bosnia kriisi ajal põhjustasid 1914 I maailma­sõja puhkemise. Esialgsele edule järgnes Saksamaa sõja­plaani (Schlieffeni plaan) nurjumine ja pikaleveniv positsioonisõda, mis kurnas välja majanduse. USA sõttaastumisega (1917) sai Antant 1918 sõjalise üleoleku ja Saksamaa kaotas sõja.

Weimari vabariik ja fašistlik diktatuur

3. XI 1918 alanud Novembrirevolutsiooniga kukutati Saksamaal monarhia ja Saksamaa kuulutati vabariigiks. 11. XI 1918 kirjutasid Antant ja Saksamaa alla Compiegne'i vaherahule. Pärast vaherahu jäi Saksamaal olukord ebakindlaks. 28. VI 1919 oli Saksamaa sunnitud sõlmima raske Versailles' rahu, millega ta kaotas Elsassi (Alsace'i), Lotringi (Loraine'i), alasid Sileesias, Pommeris ja Lääne-Preisimaal ning kõik asumaad. Saksamaal kaotati sõjaväekohustus, regulaararmee ei tohtinud olla suurem kui 100 000 meest, sõjalaevastik tuli loovutada võitjariikidele.

Ajavahemikku 1919—33 nimetati Weimari vabariigiks (Weimaris vastuvõetud põhiseaduse järgi). Vabariigi algusaastail oli riigivõim nõrk. Sisepoliitikas mängisid olulist osa mitmesugused poolsõjaväelised organisatsioonid: Freikorps, natsionaalsotsialistide Sturmabteilung (SA, rünnakrühmad), Schutzstaffel (SS, kaitsemalev) ja Hitler-Jugend (noorhitlerlased) ning kommunistide Rote Frontkämpferbund (RFB, punarinne) ja Rote Jungfront (noorte punarinne). Tehti ka mitu riigipöördekatset. Vasakpoolsed püüdsid haarata võimu aprillis 1919 Baieris (Baieri Nõukogude Vabariik) ja oktoobris 1923 Hamburgis (ülestõusu juhtis Ernst Thälmann), seda toetas raha ja relvadega Nõukogude Venemaa. Parempoolsed monarhistid püüdsid haarata võimu 1920 (Kappi putš).

1923 toimus Baieris Adolf Hitleri juhtimisel nn õlleputš. Et Saksamaal oli I maailmasõja võitjariikidele sõjakahjude tasumisega raskusi, okupeerisid Prantsuse ja Belgia sõjavägi Ruhrimaa (1921—25) ning Saksamaal puhkes hüperinflatsioon. 1922 sõlmiti Rapallos NSV Liiduga lepe, millega lepingupoo­led loobusid vastastikustest nõudmistest. 1924—29 õnnestus väliskapitali abiga (Dawesi plaan, Youngi plaan) Saksamaa majandus stabiliseerida. 1925 sõlmiti Locarno kokkulepped ja 1926 võeti Saksamaa Rahvasteliitu. Algas salajane sõjaline koostöö NSV Liiduga. Saksamaad eriti raskesti tabanud ülemaa­ilmne majanduskriis (1929—33) saavutas haripunkti 1932: töötute arv ulatus 6 miljonini (ligi 45% töölistest), tööstustoodang vähenes 1929. aastaga võrreldes 40%. 1919 asutati Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei (juht A. Hitler). 1932 valiti Saksamaa presidendiks uuesti Paul von Hindenburg; jaanuaris 1933 nimetas ta riigikantsleriks A. Hitleri, kes kehtestas diktatuuri. Kasutades ajendina Riigipäevahoone süütamist (1933), keelustati kõik erakonnad peale natsionaalsotsialistliku ja saadeti laiali ametiühingud. Saksamaa hakkas valmistuma sõjaks, õhutati šovinismi ja rassismi. Asutati koondus­laagreid, majanduselu hakati kohandama eelseis­va sõja vajadustega.

1933 astus Saksamaa Rahvastelii­dust välja, 1936 okupeeris Saksa sõjavägi Reini demilitariseeritud tsooni, samal aastal sõlmisid Saksamaa ja Itaalia poliitilise liidu (Berliini-Rooma telg), 1936—39 toetas Saksamaa Hispaania kodusõjas Francisco Francot. 1936 sõlmisid Saksamaa ja Jaapan Kommunistliku Internatsionaali vastase pakti, 1937 liitus sellega Itaalia. 1938 anastas Saksamaa Austria (anšluss) ning liidendas Müncheni kokkuleppe alusel Tšehhoslovakkiale kuulunud Sudeedimaa, 1939 hõivas ta Tšehhi ja Morava ning liidendas Klaipeda piir­konna. 23. VIII 1939 sõlmitud Molotovi-Ribbentropi paktiga kindlustas Saksamaa NSV Liidu toetuse Poo­laga peetavas sõjas ja andis NSV Liidu huvisfääri Eesti, Läti, Soome, Ida-Poola ja Bessaraabia.

Saksamaa kallaletungiga Poolale algas 1. IX 1939 II maailmasõda. 3. XI 1939 kuulutasid Prantsusmaa ja Suurbritannia Saksamaale sõja. Alguses oli Saksamaa väga edukas: 1939—41 okupeeriti Lääne-Poola, Taani, Norra, Holland, Luksemburg, Belgia, suur osa Prantsusmaad, Jugoslaavia ja Kreeka ning 22. VI 1941 tungiti kallale NSV Liidule. Esialgsest edust hoolimata nurjus kavatsetud välksõja plaan (Barbarossa plaan) täielikult. Sõja pöördepunktiks sai Saksa väegrupeeringute purustamine Stalingradi lahingus ja Põhja-Aafrikas (1942—43). Saksamaa vastupanu murti 1945, 8. mail kapituleerus Saksamaa tingimusteta.

Saksamaad II maailmasõja järel

W. Brandt, A. Kossõgin, L. Brezhnev, E. Bahr ja H. Allardt. Saksamaa ja NSVL-i vägivallast loobumise leping

Saksamaa jagati liitlaste vahel 4 okupatsioonitsooniks ja Berliin 4 sektoriks. 1948 kehtestati USA, Suur­britannia ja Prantsusmaa hallatud tsoonides Saksa mark, millele NSV Liit reageeris lääneliitlaste kontrolli all oleva eristaatuses Lääne-Berliini blokeerimisega (14. VI 1948 — 12. V 1949). Lääneliitlased varustasid linna õhusilla abil, kuni pinge 1949 langes. Samal aastal moodustati lääne­tsoonidest SLV ja NSV Liidu tsoonist SDV. SLV valis pealinnaks Bonni, SDV Ida-Berliini. 1952 lükkas SLV esimene kantsler Konrad Hermann Joseph Adenauer tagasi Jossif Stalini ettepaneku liita kaks Saksa riiki üheks neutraal­seks riigiks. SLV astus 1955 NATO-sse ja taastas sellega oma relvajõud, 1957 kirjutati Euroopa ühinemispoliitika raames alla Rooma lepingu­tele.

1955 VLO-ga liitunud SDV-le oli problee­miks rohke põgenemine läände. 1961 rajas SDV Lääne-Berliini põgenemise tõkestamiseks müüri, mis muutus demokraatliku ja kommunistliku maailma vaheliseks eraldusjooneks. 1960. aastate lõpul ja 1970. aastatel hakkas SLV tasapisi aktsepteerima Saksamaa jagatust. Kantsler Willy Brandt taotles suhete normaliseerimist NSV Liidu ja SDV-ga. 1971 sai SDV-s võimule Erich Honecker.

1974 as­tus W. Brandt spiooniafääri tõttu tagasi, tema järglane Helmut Heinrich Waldemar Schmidt järgis eelkäija välispoliitikat. 1982 valiti SLV kantsleriks Helmut Josef Michael Kohl. 1987 tegi E. Honecker esimese ametliku visiidi SLV-sse. 1989, pärast seda kui Ungari oli avanud oma lääne­piiri Austriaga, vallandus idasakslaste põgenemislaine SLV-sse. Sama aasta sügisel E. Honecker tagandati ja 9. XI 1989 langes Berliini müür.

Saksamaa taasühendamine

Septembris 1990 Moskvas peetud USA, NSV Lii­du, Suurbritannia ja Prantsusmaa ning mõle­ma Saksa riigi juhtide läbirääkimiste tulemusel taasühines S. 3. X 1990. SDV võttis täielikult üle SLV poliitilise ja ühiskondliku korralduse ning kuulu­vuse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse (sh NATO-sse). 1991 otsustas parlament, et taasühinenud S. pealinnaks saab Berliin. Nn uute liidumaade majanduse ja poliitika ühtlustamine osutus keeruliseks ning on suure tööpuuduse tõttu senini Saksamaa suurimaid prob­leeme. Viimased Vene väeosad lahkusid Saksamaalt 1994 (NATO liitlaste väeosad asuvad seal endiselt). 1998 võitis valimised Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei ja esimest korda said valitsusse rohelised (Liit 90/Rohelised, Bündnis 90/Die Grünen). Kantsleriks sai Gerhard Fritz Kurt Schröder. 2002. aasta valimis­tel suutsid sotsiaaldemokraadid võita vaid 8000 häälega. 2005. aasta Liidupäeva ennetähtaegsetel valimistel olid taas edukaimad kristlikud demokraadid, kes koos oma Baieri sõsarparteiga said 226 kohta sotsiaaldemokraatide 222 vastu (Vaba Demokraatlik Partei sai 61 ja Liit 90/Rohelised 51 kohta). Kuna ükski erakond ei suutnud saavutada valitsuse moodus­tamiseks vajalikku enamust, moodustus kristlike demokraatide ja sotsiaaldemokraatide koalitsioon (nn suur koalitsioon). Kompromissi tulemusena sai liidukantsleriks Ida-Saksamaalt pärit kristlik demokraat Angela Dorothea Merkel, kuid Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Par­tei sai rohkem ministrikohti. A. Merkel on avaldanud toetust USA Iraagi-poliitikale, mis on põhjustanud Saksamaa üldsuse terava kriitika. Aastast 1973 on Saksamaa ÜRO liige.

EE 15, 2007