Saksamaa loodus
Saksamaa pinnamoes eristub 5 suurt maastikulist piirkonda. Põhjast lõunasse järgnevad üksteisele Põhja-Saksa madalik, Kesk-Saksa hertsüünilised kesk-mäestikud, Edela-Saksa keskmäestikuline astang-maa, Alpide eelmäestikuala ja äärmises lõunaosas Alpid. Põhja-Saksa madalik on viimasel jääajal kujunenud lavajas, ürgorgudest ja madalatest kõrgustikest liigestatud moreenitasandik. Madaliku idaosas on suuri nõmmi ja rabasid, järverikkaim piirkond on Mecklenburgi järvedelava (Helpteri mäed, 179 m). Meresetetega kattunud viljakas rannikuriba (marš) on kohati merepinnast madalamal ja üleujutuste eest tammidega kaitstud. Rannajoon on võrdlemisi liigestunud.
Jõed (Ems, Weser, Elbe) suubuvad Põhjamerre lehtersuudmeina. Läänemere rannikut liigestavad lahed ja poolsaared. Põhjameres on suurimad saarerühmad Põhja-(suurim saar Sylt, 99 km2) ja luitelise tekkega Ida-Friisi saared. Friisi saari eraldab mandrist madal, mõõna ajal paljanduva põhjaga padumeri (Wattenmeer). Läänemeres on suurimad saared Rügen (930 km2), Usedom ja Fehmarn. Saksamaa keskosa läbib kaarjas keskmäestike vööde. Selle lääneosas paikneb Reini Kiltkivimäestik, mida poolitab sügav Reini jõe org. Keskosas paikneb Harz, idaosas loode–kagu-suunalised Tüüringi, Baieri ja Böömi mets ning Tšehhi piiril Maagimäestik. Edela-Saksa keskmäestikuline astangmaa hõlmab Ülem-Reini madaliku ning seda idast ääristavad Schwarzwaldi, Odenwaldi ja Spessarti mäestiku ning neist kaugemal paiknevad Švaabi ja Franki Juura. Alpide eelmäestikuala hõlmab Doonau orundist Alpide suunas kõrgeneva Švaabi-Baieri kiltmaa. Sealset pinnamoodi on oluliselt kujundanud viimasel jääajal Alpidest laskunud liustikud ja vooluveed. Saksamaa lõunapiiril kõrguvad Alpid (Allgäu, Baieri ja Chiemgau Alpid). Saksamaa kõrgeim tipp Zugspitze (2961 m) asub Baieri Alpides. Suurimatest jõgedest suubuvad Rein, Weser ja Elbe Põhjamerre, piirijõgi Oder suubub Läänemerre ning osaliselt Saksamaa alal voolav Doonau Musta merre. Suurimad järved paiknevad Põhja-Saksa madalikul ja Alpide eelmäestikualal.
Põhja-Saksa madalikul valdavad metsapruunmullad ja leet-pruunmullad, keskmäestike ja Alpide eelmäestiku aladel metsapruunmullad ja mägimullad. Reini, Westfaleni ja Leipzigi piirkonnas kaugele lõunasse ulatuvatel madalikel on viljakad lössil kujunenud mullad. Tiheda asustuse tõttu on looduslikku taimkatet säilinud vähe. Mets katab 30% territooriumist. Maa põhjaosale on omane männimets (enamasti istutatud), Kesk- ja Lõuna-Saksamaa mägialadel valdab pöögimets. Alpides kasvab madalamal ka kuuse-ja nulumetsa, 1600 meetrist kõrgemal on ülekaalus võsa ja alpiniit. Saksamaa majajanduse arengus on suur osatähtsus olnud maavaradel. Keskajast on kaevandatud Maagimäestiku hõbedamaaki, 19. ja 20. sajandil võeti kasutusele Ruhri, Saarimaa ja Aacheni piirkonna kivisöe- ning Reinimaa, Leipzigi ja Alam-Lausitzi piirkonna pruunsöemaardlad. Rauamaaki on kaevandatud Reini Kiltkivimäestiku, Franki Juura ja Harzi piirkonnas. Tuntuimad kaalisoola leiukohad on Alam-Saksimaal ja Tüüringis.
Saksamaa kliima on rannikul pehme ja mereline, ida ja lõuna suunas muutub kliima järjest mandrilisemaks. Jaanuari keskmine temperatuur on maa loodeosas 1,5 °C ja Alpides - 6 °C, juulis loodeosas 18 °C ja lõunapoolsetes varjatud orgudes 20 °C. Aasta keskmine temperatuur on Lübeckis 8,1 °C, Schwarzwaldis Freiburgis 10,7 °C. Sajab aasta läbi, Põhja-Saksamaal 600–800, mägede tuulepealseil nõlvul kuni 2000, mägedevahelistes orgudes ja nõgudes 500 mm/a.
Viimastel aastakümnetel on keskkonnaseisund oluliselt paranenud, sest keskkonnakaitset on tõhustatud ning kunagise Saksa DV aladel on energeetikas ja keemiatööstuses pruunsöe kasutamist järsult vähendatud. Ammendatud kivi- ja pruunsöekarjääride rekultiveerimisega on kujundatud peamiselt puhkealana kasutatavad kultuurmaastikud.
Saksamaal elab 76 liiki imetajaid, hunt ja karu on hävitatud. Farmidest on loodusesse lahti pääsenud mink, kährikkoer ja pesukaru (teda on Saksamaale ka talutud). Saarmas ja metskass on jäänud haruldaseks. Kunagi hävitati Saksamaa loodusest ilves, nüüd on teda Baierimaale taasasustatud. Sõralistest on sisse toodud muflon (maa idaossa) ja tähnikhirv, taasasustatud on kabehirv. Kohatud on 497 liiki linde, neist pesitsejaid on 247 liiki. Palju linde lendab sinna talvituma ja palju on paigalinde. Roomajaid on 16 liiki (sh euroopa sookilpkonn, harilik silenastik, harilik rästik) ja kahepaikseid 20 liiki (sh tähniksalamander, alpi vesilik, niitvesilik, kollakõht- ja punakõht-unk, köidikkonn, välekonn).
Saksamaal on 7265 kaitseala (sh 14 rahvusparki) ja 14 BKA-d. Tuntuimad on Alam-Saksi ja Schleswig-Holsteini padumere ning Berchtesgadeni ja Baieri metsa rahvuspark (Saksamaa esimene rahvuspark, asutati 1970). UNESCO maailmapärandi nimistus on 32 objekti.
Saksamaa (UNESCO maailmapärand; EE15) Aacheni toomkirik (1978) Speyeritoomkirik (1981) Würzburgi piiskopiloss (1981) Wiesi palverännukirik (1983) Augustusburgi loss (Brühlis) ja Falkenlusti jahiloss (1984) Sankt´Michae Vi kirik ja toomkirik (Hildesheimis; 1985) Trieri Rooma-aegsed ehitusmälestised, toomkirikja Liehfrauenkirche (1986) Lübecki hansalinn (1987) Potsdami ja Berliini lossid ja pargid (1990, 1992, 1999) Lorschi benediktlastekloosterja Altenmünster (1991) Rammelsbergi kaevandusedja Goslari hansalinn (1992) Bamberg (1993) Maulbronni klooster (1993) Völklingeni rauatehased (1994) Quedlinburgi lossjavanalinn ning nunnakloostrikirik (1994) Messel Piti fossiilileiukoht (1995) Martin Lutheri mälestuspaigad (Eislebenis ja Wittenbergis; 1996) Kölni toomkirik (1996) Bauhaus ja selle ehitised Weimaris ja Dessaus (1996) Weimari klassitsistlikud ansamblid (1998) Berliini Museumsinsel (1999) Wartburgi linnus (1999) Dessau-Wörlitzi pargimaastikud (2000) Reichenau kloostrisaar (Bodeni järvel; 2000) Zeche Zollvereini kivisöekaevandus ja tööstuskompleks (Essenis; 2001) Reini keskjooksu oru kultuurmaastik Bingenist Koblenzini (2002) Stralsundi ja Wismari vanalinn (2002) Bremeni raekoda ja turuplatsil olev Rolandi kuju (2004) Muskau Inglise park (2004; osa Poolas) Elbe oru kultuurmaastik Dresdeni lähedal (2004) Stadtamhofja Regensburgi vanalinn (2006)
EE 15, 2007