Arnold Joseph Toynbee [toinbi], (14. IV 1889 London – 22. X 1975 York), inglise ajaloolane. Oli 1912–15 Oxfordi ülikooli õppejõud, 1919–55 Londoni ülikooli professor, aastast 1925 töötas ühtlasi Kuninglikus Rahvusvaheliste Suhete Instituudis (Royal Institute of International Affairs). Тoynbee põhiteos on „A Study of History” (12 köidet, 1934–61; üheköiteline lühendväljaanne 1972, e. k 2003), mis mõneti lähtub Оswald Spengleri kultuurimorfoloogiast ja Тhomas Carlyle'i eliidikäsitusest ning loob tervikliku pildi inimkonna ühiskondlikust ning kultuurilisest arengust. Toynbee järgi ei ole inimühiskond ühtne, vaid on jagunenud erinäolisteks, suhteliselt suletud ja omaette arenevateks tsivilisatsioonideks (neid on olnud 21, hilisemas käsitluses 13, arvestamata nende alljaotusi ja ebatäielikke vorme). Tsivilisatsioon läbib tekke, kasvu, kriisi ja hääbumise ajajärgu ning kaob, asendudes uue tsivilisatsiooniga. Arengut käivitavaks jõuks on loov vahemik, kes on suuteline leidma vastuse ajaloos ettetulevate olude väljakutsele ja kaasama inertset enamikku. Väljakutse ja vastuse laad määrab tsivilisatsiooni omapära, valdava väärtuste süsteemi ja ühiskonnakorralduse. Loovuse kaotanud vahemik muutub valitsevaks ja oma võimu kuritarvitavaks eliidiks, kelle vastu hakkab toimima võõrandunud enamik (siseproletariaat) koos barbaarse äärealaga (välisproletariaat). Minetanud orgaanilise ühtsuse, hakkab tsivilisatsioon hääbuma. Arengu kriteeriumiks pidas Toynbee vaimseid väärtusi. Oma ajalookäsitusega püüdis ta ületada positivistlikule ja materialistlikule arenguõpetusele omaseid küündimatusi ning vastustas europotsentrismi. Teistes uurimustes on ta süvenevalt arvustanud nüüdistsivilisatsiooni ebakohti.

Töid

• The world and the West (1953)
• Experiences (1969)
• Mankind and Mother Earth (1976)

EE 9, 1996