Weizsäcker, Carl Friedrich von

Carl Friedrich von Weizsäcker [vaitszeker] (28. VI 1912 Kiel – 28. IV 2007 Starnberg, Baieri), vabahärra, Saksa füüsik ja filosoof, Richard von Weizsäckeri vend, Göttingeni Teaduste Akadeemia liige. Oli 1942–45 Strasbourg'i ja 1947–56 Göttingeni ülikooli füüsikaprofessor, 1957–69 Hamburgi ülikooli filosoofiaprofessor ja 1970–80 Max Plancki uurimisinstituudi direktor.

Uurimusi teoreetilise tuumafüüsika, astrofüüsika, kosmogoonia ning loodusteaduste filosoofia alalt. Esitas 1935 tuuma seoseenergia valemi (Bethe-Weizsäckeri valem), lõi 1937–38 (sõltumatult Ηans Bethest) teooria, milles näitas, et tähtede energia allikaks on nende sisemuses toimuvad termotuumareaktsioonid (Bethe-Weizsäckeri tsükkel). Teise maailmasõja ajal tegeles tuumarelva uuringutega (vt Werner Heisenberg). Esitas 1946 planeedisüsteemide tekkimise ning 1959 tähtede ja tähesüsteemide arenemise teooria.

Töid

  • Zum Weltbild der Physik (1943)
  • Die Einheit der Natur (1971)
  • Zeit und Wissen (1992)

Tunnustusi

  • Max Plancki medal (1957)
  • Goethe auhind (1958)
  • Templetoni auhind (1989)

Kirjandus

  • R. Jungk. Heledam kui tuhat päikest. Aatomiuurijate saatus. Tallinn, 1963

EE 10, 1998; muudetud 2015