Aben, Karl
Karl Aben (23. IX 1896 Vecputrene küla, Beja vald – 22. X 1976 Tartu), keeleteadlane ja tõlkija, filoloogiakandidaat (1947). Lõpetas 1936 filosoofia- ja pedagoogika ning 1940 eesti keele ja kirjanduse alal Tartu Ülikooli. Töötas Eestis ja Lätis õpetajana, oli 1944–61 Tartu Riikliku Ülikooli õppejõud. Põhiline uurimisala oli tõlketeooria ja -praktika. Tõlkinud läti keelde Oskar Lutsu „Mahajäetud maja” (1920). Aben on viljakaimaid läti kirjanduse eestindajaid, tõlkinud 44 raamatut, sealhulgas Jānis Rainise, Vilis Lācise ja Andrejs Upītsi teoseid, muinasjutte, näidendeid, lühiproosat ja luulet ning koos Vladimir Beekmaniga Andrejs Pumpursi eepose „Lāčplēsis” (1974). Avaldanud artikleid Läti ja Eesti kirjandussuhete kohta, keeleteaduslikke uurimusi, pedagoogikaartikleid, venekeelse eesti keele õpiku (1957) ja sõnaraamatuid. Läti NSV teeneline kultuuritegelane (1956), Eesti NSV teeneline kultuuritegelane (1976).
Töid
- Helisev vaikus (1925)
- Luule tõlkimise põhiprobleeme (1957, Emakeele Seltsi aastaraamat 2)
- Läti-eesti sõnaraamat (1959, 21965)
- Eesti-läti sõnaraamat (1967)
- Vestlusi eesti ja läti keeles = Igauņu-latviešu sarunu vārdnīca (1973)
Kirjandus
- P. Ariste. Karl Aben 70-aastane. – Emakeele Seltsi aastaraamat 12. Tallinn, 1966, lk 240–242
- E. Teder. Läti kirjanduse väsimatu tutvustaja 70-aastane. – Looming 1966, nr 9, lk 1465–1467
- O. Kuningas. Karl Abeni osast Eesti-Läti kultuurisuhete tugevdamisel. – Kirjanduse jaosmaa ' 76. Tallinn, 1978, lk 78–81
EE 14, 2000; ETBL 2000 (E. Teder)
