Lutsu majamuuseum Tartus

Rakke vana vallamaja. Lutsu perekond elas selle maja esimese korruse parempoolses tänavapoolses korteris.

Mälestuskivi kirjaniku kunagises elukohas (praeguse Mäe tänav 1B maja ees) avati 10. VI 1972.

Oskar Luts ja Paul Maivel Oskar Lutsuna Tallinna Töölisteatris „Äripäeva” esietenduse järel, 1938.

Oskar Luts (7. I 1887 Järvepere küla, Kaarepere vald – 23. III 1953 Tartu), kirjanik, Theodor Lutsu vend.

Õppis 1895–99 Palamuse kihelkonnakoolis ja 1899–1902 Tartu Reaalkoolis. Töötas aastast 1903 Tartus ja Narvas apteekriõpilasena, pärast apteekriabilise eksami sooritamist (1907) aastast 1908 Tallinnas ja aastast 1909 Peterburis; õppis 1911–14 (ühtlasi apteegis töötades) Tartu ülikoolis rohuteadust. Võttis farmatseudina osa Esimesest maailmasõjast, naasis pärast sõjaväeteenistusest vabanemist 1918 Tartusse, oli 1919–20 tööl ülikooli raamatukogus, seejärel raamatupoepidaja ja aastast 1922 kutseline kirjanik.

Debüteeris 1904 lühiproosa ja 1907 värssidega (pseudonüüm Thomas Oskary), seejärel avaldas ajakirjanduses följetone. Lutsu rahvalikult rikas koomikuanne ja seda varjundav nukker alatoon ilmnevad heas kooskõlas ta esimeses ning tuntuimas raamatus, koolipõlvemälestustel põhinevas jutustuses „Kevade” I–II (1912–13 ¹⁹1999, film 1969); sellest kasvas hiljem populaarne seikluslikvesteline Tootsilugude sari („Suvi” I–II 1918–19 ⁸1987, film (koos „Tootsi pulmaga”) 1975; „Tootsi pulm” 1921; „Äripiev” 1924 („Tootsi pulm. Argipäev” ⁵1987); „Sügis” I osa 1938, I–II osa 1988, ³1989, film 1991). Menukad olid ka varased realistlikud lühikomöödiad („Paunvere”, „Kapsapea”, „Ärimehed” kõik 1913), vahelduv edu saatis romantilissümbolistlikku laadi draamakatsetusi („Laul õnnest” 1913 ja „Mahajäetud maja” 1914; dramaatilised visandid „Sinihallik” ja „Sootuluke” 1919). Traagilist elutunnetust väljendab sümbolismisugemetega proosa – romantilist loodusmüstikat ja seikluslikkust ühendav jutustus „Kirjutatud on ...” (1914, hilisemais trükkides „Soo” ²1920) ning pikemad novellid („Kirjad Maariale”, 1919; „Karavaan”, 1920; „Harald tegutseb”, 1921). 1920.–30. aastail kirjutas Luts rohkesti linnaainelist proosat süžeelt ja tüübistikult lähedased jutustused noorukite elust ja eneseleidmisest („Andrese elukäik” 1923; „Õpilane Valter” 1927; Väino Lehtmetsa noorpõlv” 1935), naturalistliksentimentaalse kallakuga moraali ja karskusteemalised jutustused („Iiling” 1924; „Olga Nukrus” 1926; „Udu” 1928; „Pankrot” 1929) ning tragikoomilised ja grotesksed agulieluteemalised jutustused („Tagahoovis”, 1933, film 1957; „Tuulesellid” 1933; „Vaikne nurgake” 1934). Avaldanud ka „Mälestuste” sarja (13 köidet, 1930–41 ms. „Vanad teerajad” 1930, „Talvised teed” ja „Läbi tuule ja vee” 1931 ning „Vaadeldes rändavaid pilvi” 1932), rohkesti följetone ja vesteid (kogud „Kirjamapp” 1924, „Vana kübar” 1927 ja „Kuidas elate?” 1930), lastenäidendeid („Ülemiste vanake” 1919) ja jutte („Nukitsamees” 1920, ⁷1997, film 1982, nukufilm „Metsamuinasjutt” 1960; „Inderlin” 1920), pärast Teist maailmasõda jutustuse „Jüri Pügal” (1945), följetone ja tõlkeid vene keelest. Lutsu loomingut iseloomustavad sundimatu esituslaad, võime luua elavaid olustikuliselt tõepäraseid episoode ja värvikaid tegelaskujusid ning rahvalik huumor.

Eesti Kirjanikkude Liidu asutajaliige (1922), esimene Eesti NSV rahvakirjanik (1945).

Tartus majamuuseum (avatud 1964), hauamonument (1954, M. Saks ja E. Taniloo) ja mälestussammas (1987, A. Rimm), Palamusel kihelkonnakoolimuuseum (avatud 1987), Rakkes mälestuskivi.

EE 14, 2000; muudetud 2013