aserbaidžaani rahvarõivad on läbi teinud pika keerulise arengu, andes omal moel ülevaate selle maa ajaloo ja kultuuri eripärast. Mõistagi on oma osa olnud ka paikkonna geograafilistel tingimustel ja majanduselul. 17. sajandist jaotus erinevate kangaste tootmine Aserbaidžaani linnade vahel. Ühelt poolt olid rahvarõivaste valmistamiseks kasutatavad kangad muidugi iseloomulikud aserbaidžaanidele üldse, teisalt võis nende värvi ja mustri põhjal teha järeldusi klassierinevustest. Enam levinud kangastest olgu siinkohal nimetatud atlass, taft, tüll, samet, kašmiir, bjass, fai, kalev, linane riie. Aserbaidzaan oli 18. sajandil Lähi-Idas tuntud siidikasvatuse ja -tootmise poolest. Şirvan oli kõige suurem siiditootmise piirkond. Arenenud siiditööstus oli ka Şamaxıs, Şəkis, Şuşas, Gəncəs ja teistes linnades.

Naiste ülerõivaste puhul kasutati peamiselt siidi ja sametit, meeste ülerõivad valmistati kalevist ja kodusest kašmiirkangast. Nii naiste- kui ka meesterõivad õmmeldi sageli linasest riidest või lõuendist, varakamates peredes eelistati siidi. Naiste rõivad koosnesid kahest osast: allrõivastus ja pealisrõivastus. Pealisrõivastus omakorda olid kaheosaline: õla- ja seljarõivastus. Noored tüdrukud panid selga säravamad ja värvilisemad riided kui abielunaised. Meetre rõivad koosnesid samuti kahest osast: all- ja pealisrõivastus. Meeste pealisrõivastuseks oli pealissärk, vest, õlarõivastus. Laste rõivad olid peamiselt samasugused kui täiskasvanutel, aga erinesid oma suuruse ja osa elementide poolest.

16.–17. sajandil arenesid rahvuslikud kostüümid oluliselt. Riietuse põhjal võis kindlaks teha inimese vanuse, ameti, sotsiaalse kuuluvuse. 16. sajandi rahvarõivaste huvitavaimaks elemendiks olid peakatted. Meestel oli levinud kõrge ülevalt peene otsaga punane papaaha, mille ümber mässiti turban. 16.–17. sajandil hakati turbanile lisaks kandma väikest kübarat meenutavat mütsi. Kasutati ka teisi peakatteid, eriti levinud oli lambanahkne papaaha. Põhiliselt kanti seda piirkondades, kus tegeldi lambakasvatusega. Naise pead kattis sageli tübeteika, kusjuures abielunaise ja tütarlapse tübeteika erinesid teineteisest. Naised kandsid peakatet nii kodus kui ka oma õues. Tänavale minnes pidi aga kindlasti kasutama tšadrat – islami naise rüüd, mis jätab vabaks ainult silmad. Kombekohaselt võisid selleta tänaval käia vaid tüdrukud ja vanemad naised. Meestel olid 18. sajandil levinud nahast kontsata jalanõud. Jõukamad mehed kandsid pika säärega nahast saapaid, talupoegadele olid 20. sajandi alguseni iseloomulikud nahast pastlad. Naiste jalanõud muutusid kõnealusel ajajärgul ilusamaks ja maitsekamaks. Rändurid on 18. sajandi lõpul kirjeldanud selle maa naiste ilu ja vaimustunud nende kaunist rõivastusest. Tänapäeval rahvarõivaid enam ei kanta, küll aga on säilinud mõned elemendid. Eriti maarahva seas on siiani hinnas näiteks naiste pearätid (kälägaid) ja meeste papaahad.

Bakuu piirkonna rahvariided ja vaip

Karabahhi piirkonna rahvariided ja vaip

Nahhitševani piirkonna rahvariided ja vaip

Şemaxı piirkonna rahvariided ja vaip

Kirjandus

• S. Dunyamaliyeva. Azerbaijani National Costume. – Visions of Azerbaijan Summer 2009, Volume 4.2

Loodud 2015