Aserbaidžaani tants ja ballett

Vanimad andmed aserbaidžaani tantsude kohta pärinevad 8.–6. sajandist eKr. Oluliselt erinevad meeste- ja naistetantsud: meestel on tähtis jalgade liikumine, naistel käte, pea ja õlgade nõtkus. Kõige rohkem harrastatakse sõõrtantsu jallõt (liigutakse esitantsija järel).

Esimene balletitrupp alustas tegevust 1920. aastal Ühinenud Riikliku teatri koosseisus, iseseisvaks teatriks sai 1924. 1920. aastate alguses alustas tegevust balletistuudio, 1933 koreograafiakool. Tänapäeval on enim tunnustust saavutanud Aserbaidžaani Riiklik Akadeemiline Ooperi- ja Balletiteater ja Aserbaidžaani Riikliku Filharmoonia juures tegutsev Aserbaidžaani riiklik laulu- ja tantsuansambel.

1940 toodi lavale esimene Aserbaidžaani ballett, milleks oli Əfrasiyab Badalbәyli (1907–76) „Neitsitorn”. Rahvuslikest ballettidest on tuntuimad Qara Qarayevi „Seitse kaunitari” (1952, e. l. 1974) ja „Kõue rada” (1958, e. l. 1962), Arif Məlikovi „Legend armastusest” (1961) ja „1001 ööd” (1979), Fərəc Qarayevi (1943) „Kaleidoskoop” (1971), Niyazi „Tšitra” (1972; Nehru preemia 1974), Fikrət Əmirovi „Jutustused Nasimist” (1973) ja „Tuhat ja üks ööd” (1979; NSV Liidu riiklik premia 1980), Aqşin Əlizadə „Babek” (1986).

Baleriinidest paistavad silma Gəmər Almaszadə ja Leyla Vəkilova (1927–99), Rəfiqə Axundova (1931–2006), Vahtang Vronski, Tamilla Şirəliyeva (1946), Çimnaz Babayeva (1946) ja Gülagası Mirzəyev (1978).

EE 1, 1985; muudetud 2015