vaibakunst Aserbaidžaanis

Vaibakunst Aserbaidžaanis. Aserbaidžaani teatakse kui unikaalsete vaipade maad. Sajandite kestel on sealsete meistrite kunst saavutanud täiuslikkuse ja vaibakunst on Aserbaidžaanis muutunud peaaegu rahva sümboliks. Arheoloogilised mälestised kõnelevad, et riigi territooriumil kooti kangast juba 9. sajandil eKr. Aserbaidžaani vaibakusti arengust on kirjutanud ajaloolased Herodotos, Xenophon ja teised.

Juba Sassaniidide valitsemise ajal (3.–7. sajand) oli vaibakust Aserbaidžaanis kõrgelt arenenud. Kooti siidist ja hõbe-kulla niidist imeilusaid vaipu. Ajaloolane Moisey Kalankatlı (ka Movses Kaghankatvatsi, 10. sajand) kirjutas Aserbaidžaanis kootud siidist värvilistest vaipadest. 16. sajandil Aserbaidžaanis viibinud inglane Anthony Jenkinson (1529 – 1610/1611) ja 17. sajandil Hollandi rändaja Jan Janszoon Struys (1630–1694) kirjutasid hõbe-kulla niidist kootud Aserbaidžaani vaibast ja hobusesadulast. Aserbaidžaani vaipasid on kujutatud Euroopa tuntud kunstnike teostes ja miniatuurides näiteks Hans Memlingu „Madonna lapsega” vaipa „Şirvan” ja Jan van Eycki „Neitsi Maria” vaipa „Zeyvə”, Saksa kunstniku Hans Holbeini maalil „Saadikud” on kujutatud Qazaxi vaipa.

17. sajandi teisel poolel kujunesid Aserbaidžaani põhjaosas khaaniriigid. See aeg oli Aserbaidžaani vaibakunsti arengus erakordselt tähtis, igas khaaniriigis oli oma vaibatehas (xalça karxanası). Pandi alus vaibakunsti erinevate koolkondade tekkimisele. 1872. aasta Moskva Polütehnikuumi näitusel ja 1882. aastal Venemaa majandus- ja kunstnäitusel olid väljas Bakuu, Quba, Şamaxı, Gəncə, Şəki ja teistest Aserbaidžaani linnadest toodud vaipu ning vaibatooteid, mida hinnati mitme kuld- ja hõbemedaliga. Aserbaidžaanis toodud vaipu ja vaibatooteid eksponeeriti suure eduga ka 1872. aastal Viinis, 1911. aastal Torinos, 1913. aastal Londonis ja Berliinis korraldatud rahvusvahelistel näitustel.

Aserbaidžaani vaibad jagatakse tehnilise omaduse järgi karvaga (karvkattega) ja karvata (ilma karvkatteta) vaipadeks. Karvata vaibad on kudumise kunsti kõige varasemad tooted. Karvata vaibad oma kudumise meetodi, kompositsiooni, ornamendi erinevuse ja värvi koloriidi järgi jagatud järgmisteks rühmadeks: Palasi, Cecimi, Ladi, Şəddə, Vərni, Zili ja Sumaxi rühm.

Aserbaidžaani vaibakunstis eristatakse mustri, kompositsiooni, värvuse ja tehnika järgi seitset koolkonda, mis on saanud nime geograafilise asukoha järgi: Quba, Bakuu või Abşeroni, Şirvan, Gəncə, Qazaxı, Karabahhi ja Tabrīzi koolkond. 

Quba kooli vaipade mustrid on geomeetrilise kujundid, vahel kasutati loomamotiive. Kõige tuntumad näidised on „Qədim-Minarə“, “Qõmõl“, „Alpan“ ja “Qollu-çiçi“.

Bakuu või Abşeroni vaipade eripära on pehme kudum, värvi intensiivsus, mustrite õrnus. Selle kooli vaipade mustrid on geomeetrilise kujundiga järved, kõvera joonega elemendid (näbati). Peamiselt kasutatakse tumesinist, vahel punast ja kollast värvi. Tuntud näidised on „Xiləbuta“, „Xilə-Əfşan“, „Novxanı“, „Qala“, „Görədil“ jt.

Şirvani vaibad on tuntud oma rikkalike ja keeruliste mustrite poolest. Tuntud näidised on „Mərəzə“, „Qobustan“, „Şirvan“, „Silyan“ „Şor-Şor“, „Hacıqabul“ jt.

Gəncə vaibakunsti kool on tuntud 10.–11. sajandist siidriide ja siidvaipade tootmise poolest. Selle kooli vaip „Fäxralõ“ on iseäranis kunstipärane. Selle kooli tuntud näidised on veel „Gəncə“, „Qədim Gəncə“, „Şadlı“, „Samux“ jt.

Qazaxı vaibakunsti kooli tuntud näidised on „ Şıxlı“, „Borçalı“, „Qaymaqlı“, „Dəmirçilər“, „Kəmərli“, „Salahlı“, „Qarayazı“ ja teised. Selle kooli vaibakunstnikud lõid koloriitseid vaipu.

Karabahhi vaibakunsti kooli klassikalised näidised on „Aran“, „Bağçadagüllər“, „Balıq“, „Buynuz“, „Bərdə“, „Bəhmənli“, „Qarabağ“, „Ləmbırani“, „Muğan“ ja teised. Karabahhis on levinud gəbələr (5. vaibast koosnev komplekt), mis on häti sobitatud kodu interjööriga. 18. sajandil Karabahhi vaibakusti kooli keskus oli Šuša linn. Karabahhi vaibade värvuse kaloriit on väga rikkalik.

Tabrizi vaibakunsti koolkonda on kompositsooni järgi jaotatud kahte rühma: Täbriz ja Ärdäbili grupid. Selle kooli karvaga ja karvata vaibad on erilised oma kujutiste, värvuse sobitamise ja mustrite erinevuse poolest. Täbriz rühma näidised on “Təbriz”, “Baxşayış”, “Dörd fəsil”, “Əfşan”, “Ovçuluq” ja pt. Ärdäbili rühma näidised on „Ərdəbil“, „Şeyx Səfi“, “Şah Abbasi“, „Zəncan“, „Zərabi“ ja pt. Täbriz  vaibakunsti kooli „Ləçəktürünc” ja “Şeyx Səfi” ( suurus: 56,12 m2, 1539. aastal, asub Victoria ja Alberti muuseumis Londonis) on ornamentaalvaipade ilusamaid näidiseid. 1828. aasta Turkmantšai lepingu järgselt nimetakse Tabrizi vaipu Iraani vaibakooli näidiseks.

Aserbaidzaani vaibakusti teine oluline arenguetapp oli 20. sajandi keskel. Sellel ajal moodustati Aserbaidžaani vaibatootmise ühing (Azərxalça İstehsalat Birlyji). Vaibakunsti õpetatakse Ä. Äzimzade nimelise Aserbaižaani Kustikoolis, Aserbaidžaani Riiklikus Kunsti- ja Kultuuriülikoolis, samuti kunsti suunaga üldhariduskoolides.

Välislingid

raamatud

Loodud 2015