Eduard Bakis (ka Bakkis) (21. V 1900 Pärnu – 4. I 1970 Sterling, Kansas, USA), psühholoog, mag. phil. (1934), dr. phil. (1943); rahvuselt lätlane, raudteeametniku poeg. Lõpetas 1918 Valga reaalkooli ja astus Tartu Ülikooli (TÜ) filosoofiateaduskonda. Osales 1919–20 Vabadussõjas. Jätkas 1921 õpinguid matemaatika ja 1921–34 psühholoogia erialal. Töötas 1923–44 samas assistendina, 1938–40 ühtlasi lektorina, pidas 1933–40 psühholoogialoenguid ka Tartu rahvaülikoolis. Põgenes 1944 Saksamaale, oli 1946–48 Balti ülikooli (Pinnebergis, Hamburgi lähedal) psühholoogiaõppejõud. Siirdus 1949 USA-sse, kus oli 1950–70 Sterlingi kolledži õppejõud, eksperimentaalpsühholoogialabori teadur ja psühholoogiaosakonna juhataja. On Eesti rakenduspsühholoogia rajajaid. Uurimusi ms talutööde ja postiametnike töö tootlikumaks muutmise ning erisuguses eas lastele sobivate trükikirjade suuruse kohta. Paguluses uuris põgenike hingeelu ja kohanemist. Avaldanud ajakirjas Tulimuld Jaan Pagulase pseudonüümi all psühholoogiaalaseid esseid. Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni (APA) jmt teadusorganisatsiooni liige.

Töid

• Õppimispsühholoogia (1939)
• DP-de apaatiast. – Scientiae et Artibus (1949, Pinneberg)
• Psychological situation of the displaced persons in emigration (1950, Oregon)
• DP-apathy. – Murphy H. B. M. Flight and resettlement (1955, Pariis)
• Meditatsioonid. – Tulimuld 1, 1961 (Lund)
• Remarks of some problems of the college teacher . – Sterling College Faculty Bulletin (1963)

Kirjandus

• E. Simson. Psühholoog mag. Ed. Bakis Surnud. – Meie Tee 1–2, 1970
• Eesti teaduse biograafiline leksikon. 1. köide. Tallinn, 2000

EE 14, 2000; ETaedBL, 2000 (K. Martinson), muudetud 2011