Vabadussõda

Sõja käik

Kui Saksamaa oli liitlastele kapituleerunud, alustas 11. XI 1918 Tallinnas taas tööd Eesti Ajutine Valitsus, seda toetas Saksa okupatsiooni ajal põranda all asutatud Kaitseliit. 16. novembril kuulutas Ajutine Valitsus välja vabatahtliku mobilisatsiooni ja alustas 21. novembril ühediviisilise sõjaväe moodustamist. Riigikaitse rajamist juhtisid sõjaminister Konstantin Päts, peastaabi ülem kindralmajor Andres Larka ja diviisiülem kindralmajor Aleksander Tõnisson. 22. novembril ründas Nõukogude Venemaa sõjavägi esimest korda Narvat, kuid rünnaku tõrjus lahkuv Saksa vägi. 28. novembril korraldas Punaarmee uue rünnaku. Sel ajal oli Eesti Kaitseliidus 14 500 ja sõjaväes 2000 ilma raskerelvastuseta meest. Narva kaitseks suudeti koondada 1100 meest (13 kuulipildujaga) ning Petseri suunale mõnisada meest. Nõukogude väejuhatus suunas Eesti vastu oma 7. armee. Selle Narva rindelõigus võitlevas 6. laskurdiviisis oli 7000 meest, 22 suurtüki ja 111 kuulipildujaga soomusrong, 2 soomusautot, 2 lennukit, ristleja Oleg ning 2 hävitajat. Petseri suunal oli 2. Novgorodi diviis (4400 meest, 12 suurtükki ja 50 kuulipildujat, 2 soomusrongi ning 3 soomusautot). 28. novembri õhtuks olid Narva kaitsjad sissepiiramisohus, sest Venemaa oli rinde tagalasse maandanud 750-mehelise dessandi. Vältimaks sissepiiramist, andis 1. diviisi ja Viru rinde juhataja kindral A. Tõnisson käsu Narva maha jätta. Kuigi Ajutine Valitsus kuulutas 29. novembril välja sundmobilisatsiooni, võttis sõjaväe moodustamine aega. Eesti nõrku kaitsesalku tagasi tõrjudes vallutas Punaarmee 18. detsembril Valga, 22. detsembril Tartu ja 24. detsembril Tapa. Aastavahetuseks jõudis Punaarmee Tallinna, Paide, Põltsamaa, Viljandi ja Pärnu lähistele. Vallutatud aladel organiseeris okupatsioonivõim oma nukuvalitsuse – Eesti Töörahva Kommuuni. Elanikkonna alistamiseks rakendati laiaulatuslikku terrorit: teada olevalt 650 inimest mõrvati ja 4000 küüditati Venemaale.

Johan Laidoner

Jaan Soots

23. detsembril määrati sõjaväe ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner, kes kutsus oma staabiülemaks polkovnik Jaan Sootsi. J. Laidoneri energilisel juhtimisel suudeti Eesti sõjaväge aastavahetuseks 1918/19 suurendada 13 000 meheni, neist 600 olid ohvitserid. Kõrvu mobiliseeritud väeosadega moodustati vabatahtlikest territoriaalsed kaitsepataljonid ning erialustel löögiüksused: Julius Kuperjanovi pataljon ja Sakala partisanide pataljonid, spordiseltsi Kalev liikmeist Kalevlaste Maleva ja USA eriüksuste eeskujul Scouts-rügement. Juhtimise hõlbustamiseks asutati Lõuna-Eesti vägedest 2. diviis, mille ülemaks määrati polkovnik Viktor Puskar. Samal ajal pöördus Ajutine Valitsus abipalvega Suurbritannia ja Soome poole. 5. detsembriks 1918 saabus Soomest 5000 püssi ja 20 suurtükki koos laskemoonaga. 12. detsembril jõudis Tallinna sadamasse Briti laevastikueskaader admiral Edwyn Alexander-Sinclairi juhatusel. See kindlustas Eesti ranniku julgeoleku ja julgestas meresidet Euroopaga. Inglased kaaperdasid merel 2 Vene hävitajat ja kinkisid need Eestile, laevastikus said need nimeks Vambola ja Lennuk. 31. detsembriks toimetas Briti laevastik Eestisse 6500 püssi, 200 kuulipildujat ja 2 suurtükki. Soomes hakati korraldama vabatahtlike saatmist Eestisse. Aastavahetusel saabus Tallinna I Soome vabatahtlike salk Rootsi majori Martin Ekströmi juhtimisel, jaanuaris 1919 tuli Põhja Poegade rügement eestlasest koloneli Hans Kalmi juhtimisel. Kokku saabus Eestisse 3500 Soome vabatahtlikku. Oluliselt tugevnenud Eesti sõjavägi suutis 1918. aasta lõpus Punaarmee edasitungi peatada. 2.–5. I 1919 toimusid kogu rindel murdelahingud, 7. jaanuaril algas Viru rindel Eesti väe üldpealetung. Väga tähtis osa selles oli Tallinnas ehitatud 3 soomusrongil, mille üldjuht oli kapten Anton Irv. 9. jaanuaril vabastati Tapa. Järgnes pealetung Tartu suunas. Tartu vabastati 14. jaanuaril. Maarinde ja Utrias maandatud meredessandi üheaegse pealetungiga vabastati 18. jaanuaril Narva. Narva jõe joonel rinne stabiliseerus ning sõjategevuse raskuspunkt kandus Lõuna-Eestisse. 30. jaanuaril peeti lahing tähtsa raudteesõlme Valga pärast (vt Paju lahing). Leitnant J. Kuperjanovi juhtimisel võidelnud partisanid ja Soome Põhja Pojad vallutasid ägedas lahingus Paju mõisa – viimase Punaarmee tugipunkti enne Valgat. J. Kuperjanov sai lahingus surmavalt haavata.

Vabadussõdalased Narva all 1919

Ernst Põdder

Veebruaris vabastati Valga, Võru ja Petseri. Rinne kindlustus Eesti etnilisel piiril. 24. II 1919 oli Eesti sõjaväel rindel 19 400 meest, 70 suurtükki ja 230 kuulipildujat. Leppimata ebaõnnestumisega, koondas Punaarmee ülemjuhatus Eesti rindele märtsi alguseks 80 000 meest, 200 suurtükki ja 1100 kuulipildujat, neid toetasid 5 soomusrongi, 14 soomusautot ja 14 lennukit. Jõudude raskuspunkt oli Lõuna-Eestis, kus Punaarmee tegi märtsist maini Eesti kaitse murdmiseks suuri jõupingutusi. Eestis oli 1919. aasta kevadeks üldmobilisatsioon lõpetatud, rindel oli 30 000 meest, 165 suurtükki, 925 kuulipildujat, 9 soomusrongi ja 6 soomusautot. Punaarmee suurest ülekaalust hoolimata suutis Eesti kaitse püsida. Kaitselahingute ajal kavandas Eesti ülemjuhatus kevadist pealetungi kolmes suunas: idas Narva-Petrogradi ja Petseri-Pihkva suunas ning lõunas Põhja-Lätisse. Uue operatiivsuuna juhtimiseks moodustas ülemjuhataja 3. diviisi, mille juhiks määrati kindralmajor Ernst Põdder. Kavandatava pealetungi eesmärk oli rinde viimine vastase territooriumile ning koos ingerlaste, Vene valgekaartlaste ja lätlastega puhverala moodustamine ümber Eesti piiride. Sel eesmärgil aitas Eesti valitsus korraldada Eesti pinnal Ingeri polku, Vene Põhjakorpust ja Põhja-Läti brigaadi. 1919. aasta mai alguses kuulus Eesti sõjaväkke 74 500 meest, lätlasi oli teenistuses 1500, venelasi 2750 ja ingerlasi 300. Soome vabatahtlikud olid Eestist lahkunud, kuid saabunud olid vabatahtlike kompaniid Taanist ja Rootsist.

Vabadussõja väejuhte: Andres Larka, Jaan Soots, Johan Laidoner, Johan Pitka, Rudolf Reimann, Ernst Põdder, Arthur Lossmann, Aleksander Tõnisson, Karl Parts, Viktor Puskar, Jaan Rink

Karl Parts

Andres Larka

12. mail läks Eesti sõjavägi Narva all pealetungile ja vallutas 13. juunil Kroonlinna eeskindlused. 16. mail algas pealetung Lõunarindel. 25. mail vallutati Pihkva ja 5. juunil Daugava lõunakaldal Jēkabpils, seal kohtuti Poola väega. Eesti vägi saavutas suurima arvulise koosseisu: sõjaväes 86 000 ja Kaitseliidu I järgus 32 000 meest. Lisaks 3 ülddiviisile moodustati kapten Karl Partsi juhtimisel soomusrongide diviis. Eesti sõjaväel oli 300 suurtükki ja 2000 kuulipildujat, 10 soomusrongi, 6 soomusautot ja 28 lennukit. Eesti laevastikus (admiral Johan Pitka juhtimisel) oli merel 24 sõja- ja 11 abilaeva ning Peipsil 5 sõja- ja 8 abilaeva. Põhja-Lätisse tunginud Eesti 3. diviis toetas seal Läti seaduslikku (Kārlis Ulmanise) valitsust ning läks vastuollu Lätis võimu haaranud baltisakslastega, keda toetasid Saksa monarhistid. 5. juunil algasid relvakokkupõrked ning 19.–23. juunil Võnnu lahingus purustas Eesti vägi baltisaksa Landeswehr’i ja Saksa vabatahtlike Rauddiviisi. Eestil oli eesliinil 8100 võitlejat, 45 suurtükki ja 300 kuulipildujat, neid toetasid 4 soomusrongi ja 3 soomusautot, vastasel oli 9300 meest, 96 suurtükki, 500 kuulipildujat, 1 soomusrong ja 2 soomusautot. Eesti vägesid juhtis Landeswehr’i sõjas kindral E. Põdder. Pärast vastase taandumalöömist oli oluline osa Eesti laevastikul, mis blokeeris Riia merelt. 3. juulil sõlmiti vaherahu, sakslased lahkusid Riiast, sinna naasis Läti seaduslik valitsus. Et Läti sõjavägi oli nõrk, võttis Eesti vägi 1919. aasta hilissügiseni 100 km ulatuses Läti idapiiri oma kaitse alla.

Eesti idapiiril püsis sõjategevus sügiseni 1919 Vene territooriumil, kus Loodearmeeks laiendatud Vene valgekaartlaste Põhjakorpus võitles vahelduva eduga Punaarmee vastu. Muutunud olukorras loobus Nõukogude Venemaa juhtkond Eesti okupeerimise plaanist (Eesti Töörahva Kommuuni valitsus saadeti laiali) ja tegi 31. VIII 1919 ametliku rahupakkumise. Septembris Pihkvas peetud rahukõneluste esimene voor jäi tulemusteta. 1919. aasta novembriks olid Vene valgekaartlased löödud ja nad püüdsid taanduda Eesti territooriumile. 2. novembril otsustas Eesti väejuhatus mitte lubada relvastatud venelasi Eesti alale. Loodearmee Eestisse valgunud riismed interneeriti. Eesti vägi võttis rindel vastu Punaarmee uue löögi. Eesti 1. ja Põhja-Lätist äratoodud 3. diviisi vastu koondas Nõukogude Venemaa väejuhatus 10. ja 7. armee (kokku 6 diviisi). Eesti 40 000 mehe vastu võitles 120 000 venelast. Relvastuses ei olnud vastase ülekaal nii suur: 205 suurtükki (Eestil 160) ja 826 kuulipildujat (Eestil 667). Eestil toetas rinnet 4, vastasel 6 soomusrongi. Rünnanud kaks kuud Eesti hästikindlustatud positsioone, kaotas Punaarmee langenute ja haavatutena 35 000 meest ning murdus aasta lõpus moraalselt. Sel taustal osutusid 5. detsembril Tartus taasalanud rahukõnelused edukaks ja 3. I 1920 kell 10.30 jõustus relvarahu, sellele järgnes rahulepingu sõlmimine 2. II 1920. Vabadussõda kindlustas Eesti iseseisvuse. Tartu rahuga tunnustas Venemaa tingimusteta ja igaveseks ajaks Eesti riiklikku iseseisvust ja Vabadussõjas võidetud piire.

Sõjas langes ja suri Eesti poolel 5000 inimest, haavata sai 14 000, neist 2600 jäi invaliidiks. Eestit toetanud riikide kodanikke langes ja suri 600 ja haavata sai 1000. Vastase kogukaotus ei ole teada. Sõja kestel võttis Eesti sõjavägi vangi 10 000 punaarmeelast, Eesti sõjaväelasi langes Punaarmee kätte vangi 667. Eesti sõjavägi võttis saagiks 100 suurtükki, 500 kuulipildujat, 6 lennukit, 2 soomusautot, 1 soomusrongi, 26 vedurit, 700 vagunit ja 12 laeva. Eesti peamine relvastaja ja varustaja Vabadussõjas oli Suurbritannia, rohkesti mittesõjalist varustust andis ka USA.

Kirjandus

• Eesti Vabadussõda 1918–19. 1.–2. kd Tallinn, 1937–39, ³1996–97
• E. Laaman. Eesti Vabadussõja poliitiline ajalugu. Tallinn, 1925, ²1991
• J. Maide. Eesti Vabadussõda. Tallinn, 1933
• A. Traksmaa. Lühike Vabadussõja ajalugu. Tallinn, 1939, ²1992