Johann Wolfgang Boecler [bö:k-], ka Böckler, Boeclerus (surnud umbes 1717 Kölnis), vaimulik ja kirjamees. Pärit Erfurdist, jesuiitide kasvandik, tuli arvatavasti 1669 Eestimaale, astus luteri usku ja töötas kirikuõpetajana. Läks Baltimaade kirikuvõimudega vastuollu ja siirdus 1972 Vilniusse, astus seal uuesti katoliku usku ja sai jesuiitide kolleegiumi professoriks. Sattunud taas konfliktidesse, naasis 1674 Eestisse ja liitus jälle luterlastega. Oli 1674–89 Kuusalus pastor ja Tallinnas konsistooriumi assessor. Põgenes 1689 koos armukesega Kölni ning astus uuesti katoliku usku. Boecler oli hea eesti keele tundja, ta nimetati 1682 Uue Testamendi tõlke revisjoni tegijaks. Tõlkis ja mugandas eesti keelde vaimulikke laule („Teutsch-Ehstnische Andachts-Flamme”, 1678). Avaldas 1685 oma nime all tõenäoliselt Johann Forseliuse algupärase ainese põhjal koostatud, eestlaste uskumusi ja kombeid käsitleva teose „Der Einfältigen Ehsten Abergläubische Gebräuche, Weisen und Gewohnheiten” (eesti keeles 1914).

Kirjandus

• Eesti biograafiline leksikon. Täiendusköide. Tartu, Tallinn, 1940
• Eesti kirjarahva leksikon. Tallinn, 1995
• Eesti teaduse biograafiline leksikon. 1. köide. Tallinn, 2000

EE 14, 2000; ETeadBL, 2000 (O. Kuuli); muudetud 2011