Buhhaara, Buxoro, linn Usbekistanis Zarafshoni orus, Buhhaara vilajeti halduskeskus; 248 000 elanikku (2006).

Siidi-, vaiba- ja nahatööstus. Usbeki ja tadžiki kultuuri keskusi, palju ehitusmälestisi.

Puuvillakombinaat, karakullitehas, siidiketrusvabrik, veini tootmine, kunstkäsitöö (kuldtikand, nahk- ja metallehistöö).

Säilinud u 140 ehitusmälestist, vanemail (9.–14, sajand) kaunistuseks tellistest laotud muster, uuemail (15.–17. sajand) stukkdekoor ja maalitud kahhelvooderdis. Tuntuimad ehitised on Ismail Samani kuppelmausoleum (892–907), Kaijani minarett (1127–29, kõrgus 48 m), Ulugbeki medrese (1417), 3 kuppelturgu (15.–16. sajand), Kaijani mošee (1514, mahutas 30 000 palvetajat), Miri-Arabi medrese (1535–36), Koš-medrese (1566–90), saun (16. sajand) ja Abdulaziz-khaani medrese (1652). Emiiri residentsiks olnud tsitadellis asub Buhhaara koduloomuuseum. 

Arheoloogia andmeil on Buhhaara asutatud hiljemalt 1. sajandil pKr. Kroonikas on linna esimest korda mainitud 5. sajandil, 8. sajandist oli Buhhaara Kesk-Aasia tähtsaimaid käsitöö-, kaubandus- ja kultuurilinnu. 9.–10. sajandil Samaniidide riigi, 16.–20. sajandil Buhhaara emiraadi ning 1920–24 Buhhaara Nõukogude Rahvavabariigi pealinn.

Kirjandus

• Я. С. Ашуров и др. Бухара, Ташкент, 1971
• Г. А. Пугаченкова, Л. И. Ремпель. История искусств Узбекистана. Л., 1965
• Г. А. Пугаченкова. Самарканд. Бухара. M., 1968
• О. Сухарева. Бухара XIX – начала XX вв. М., 1966

EE 1, 1985; VE, 2006