Buhhaara riigi lipp 1500–1868

Buhhaara emiraat (aastani 1753 Buhhaara khaaniriik), riik Kesk-Aasias 16. sajandist aastani 1920; hõlmas suurema osa nüüdse Usbekistani ning osa Tadžikistani ja Türkmenistani territooriumist; pealinn algul Samarqand, 16. sajandi keskpaigast Buxoro. Riigi muutis võimsaks Šeibaniidide dünastiast Abdulla khaan II [1583–98, tegelikult valitses aastast 1557], kes allutas Buhhaara khaaniriigile Balhi, Farg‘ona, Toshkendi, Herāti ja Horezmi ning sõlmis kaubandus- ja diplomaatilised suhted Vene riigiga. Aštarhaniidide dünastia ajal [1599–1753] tugevnes feodaalaristokraatia ja nõrgenes keskvõim. 1740 vallutas Buhhaara khaaniriigi Iraani Nadir-šahh. Pärast tema surma (1747) Buhhaaras alanud sisevõitluse tulemusena läks võim Mangõti dünastiale [1753–1920], selle esindajad hakkasid nimetama end emiiriks. 1868 (täiendav leping 1873) sai Buhhaara emiraadist Venemaa protektoraat. 2. IX 1920 kukutati Punaarmee toetusel emiir ja 8. oktoobril kuulutati välja Buhhaara Nõukogude Rahvavabariik.  

EE 1, 1985