eesti hobune

eesti hobune, Eesti alal peetud hobusest aretatud veohobusetõug. Arvatakse, et hobuse tõid idaaladelt Eestisse meie esivanemad. Too põhja metshobune oli arvatavasti koduhobuse ja tarpani ristand, teda kasutati nii vedudeks, ratsutamiseks, põllutöödel kui ka sõja­pidamisel. 18. sajandini oli tugeva veojõuga, vastupidav ja vähenõudlik eesti hobune siinsetel aladel ainuke põllutööhobune. Tõug võeti aluseks tori hobuse aretusele. Eesti hobuse sihikindel aretus algas 1921, kui Haapsalus asutati tõuselts ja hakati pidama tõuraamatut. 1921–37 toodi Soomest 13 soome tõugu täkku, keda ristati eesti märadega, et saada suurema veojõu ja keha­massiga järglasi. Kergemat tüüpi hobuste saamiseks on kasutatud araabia täkke. Harri Mauringu (1982) and­meil on eesti hobuse täku keskmine turjakõrgus 146 cm, märal 143 cm, täku keskmine kehamass 480 kg, märal 460 kg. Eesti hobune on madalajalgne, kerge pika kere ning kuiva ja tugeva kehaehitusega põllumajandushobune. Jalgadel on tugevad kõõlused ja liigesed, kabjad tugevad. Iseloom on hea, elav. Värvuselt on enamik eesti hobuseid raudjad, kõrvid või punased, leidub ka musti, kollaseid, halle, hiirjaid ja võike. Eriti vastupidav on eesti hobune vedudel, suurima veojõu võistlustel vedas mära Nalli koormat 492 kg veojõuga. Eesti hobuse tõukarjad on Saaremaal, seal on tõu puhasaretuse piirkond. Aastal 2000 asutati Saaremaal Eesti Hobuse Kaitse Ühing, mis reguleerib eesti hobuse aretust, kaitset ja tõu populariseerimist ning teaduslikku uurimist. Ühing annab 6 korda aastas (alates 2003) välja ajakirja Oma Hobu. Eesti hobune on kantud maailma ohustatud tõugude nimekirja.

Kirjandus

  • Meie hobune. Pärnu, 2001
  • Eesti tõugu hobune. Tallinn, 2006 ja 2007
  • Eesti hobune. Tallinn, 2011

Välislink

EME 1, 2008 (S. Tölp); muudetud 2012