Eesti jõgede toitumine
Jõgede toitumine | |||||||
Hüdroloogiline rajoon. | Äravool | Toitumine | |||||
Jõgi – veemõõtepost | (mm/a) | põhjaveest | vihmaveest | lumeveest | |||
(mm/a) | (%) | (mm/a) | (%) | (mm/a) | (%) | ||
Kagu-Eesti | |||||||
Ürgorgude jõed | |||||||
Piusa – Petseri | 232 | 117 | 50 | 41 | 18 | 74 | 32 |
Võhandu – Himmiste | 253 | 123 | 49 | 50 | 20 | 80 | 32 |
Ahja – Koorvere | 258 | 132 | 51 | 56 | 22 | 70 | 27 |
Teised jõed | |||||||
Väike Emajõgi – Tõlliste | 253 | 63 | 25 | 108 | 43 | 82 | 32 |
Õhne – Tõrva | 252 | 101 | 40 | 80 | 32 | 71 | 28 |
Alutaguse | |||||||
Purtse – Lüganuse | 255 | 63 | 25 | 90 | 35 | 102 | 40 |
Roostoja – Tudulinna | 266 | 50 | 19 | 97 | 36 | 119 | 45 |
Pandivere | |||||||
Põltsamaa – Pajusi | 324 | 196 | 60 | 31 | 10 | 97 | 30 |
Kunda – Sämi | 369 | 199 | 54 | 70 | 19 | 100 | 27 |
Valgejõgi – Vanaküla | 272 | 158 | 58 | 30 | 11 | 84 | 31 |
Loode-Eesti | |||||||
Keila – Keila | 289 | 101 | 35 | 92 | 32 | 96 | 33 |
Kasari – Teenuse | 307 | 85 | 27 | 122 | 40 | 100 | 33 |
Lääne-Eesti | |||||||
Velise – Vängla | 273 | 28 | 10 | 149 | 55 | 96 | 35 |
Vändra – Kiisa | 284 | 41 | 14 | 124 | 44 | 119 | 42 |
Edela-Eesti | |||||||
Reiu – Surju | 269 | 44 | 16 | 137 | 51 | 88 | 33 |
Halliste – Riisa | 287 | 73 | 25 | 121 | 42 | 93 | 33 |
Navesti – Aesoo | 290 | 82 | 28 | 114 | 39 | 94 | 33 |
Eesti jõed toituvad põhja-, vihma- ja lumesulamisveest, iga toiteallikas annab ligikaudu 1/3 aastasest äravoolust. Põuasel suvel ja pikal ning külmal talvel toituvad jõed pikemat aega ainult põhjaveest. Territoriaalselt on erinevate piirkondade jõgede toiteallikate omavaheline suhe suuresti erinev. Karstiala jõgedel (Põltsamaa, Kunda, Esna, Valgejõgi) ja Kagu-Eesti sügavates ürgorgudes voolavatel jõgedel (Ahja, Võhandu, Piusa) ulatub põhjaveelise toitumise osatähtsus 50–60%-ni aastasest äravoolust. Enamik Põhja-Eesti jõgesid algabki allikatest, millest tuntuimad on Pandivere kõrgustikku ümbritsevad veerikkad karstiallikad. Kogu jõgikonnaga Lääne-Eestis paiknevate jõgede (Velise, Vihterpalu, Vändra, Reiu, Sauga) äravoolus on põhjavee osatähtsus 10–20%.
Lumesulamisvesi tekitab kevadise suurvee ja põhjustab üleujutusi, eriti siis, kui märtsis-aprillis lisandub rohkesti sademeid. Pehmele ja lumevaesele talvele järgneval kevadel suurvett peaaegu pole, sest lume veevaru jääb talviste sulade tõttu väikeseks. Lumesulamisveel on suurim osatähtsus Alutaguse jõgedel, sest talv on seal pikim, lumikate paksim ja lume veevaru suurim. Lumesulamisvee osa aastases äravoolus on väike saartel (lühema ja pehmema talve tõttu) ja Pandivere kõrgustikul (lumesulamisvee kiirema põhjavette infiltreerumise tõttu).
Vihmavee osatähtsus jõgede äravoolus sõltub suvise poolaasta sademete režiimist. Tuntavaim on vihmaveest põhjustatud veetaseme tõus ja äravoolu suurenemine sajuse sügise korral. Rohked vihmad põhjustavad mõnikord sügisel suuri üleujutusi, nagu oli viimati 1978. Suvise 2–3-päevase intensiivse vihmaga kaasnevad aga lühiajalised tulvad. Viimaseid esines mitmel korral 1980. aastate keskel. Piirkondades, kus sademetevee filtratsioon põhjavette on väike, jõuab see kiiremini jõesängi ja jõgede toitumises on vihmaveel suurem osa. Niisugune piirkond on esmajoones Lääne-Eesti madalik, kus Kasari jõgikonnas on põhjavette jõudev veehulk viirsavide tõttu Eesti väikseim. Lõuna-Eesti kõrgustikelt lähtuvatel jõgedel (Väike Emajõgi, Võhandu, Piusa, Halliste, Raudna jt) on vihmavee põhjustatud äravool märgatavalt suurem, sest jõgede ülemjooksu järsem lang põhjustab niisugustes kohtades vihmavee kiirema äravoolu.
EE 11, 2002 ( A. Järvet)