Eesti lihaveisekasvatus

Esimesed lihaveised toodi Eestisse juba Nõukogude perioodil: 2000 herefordi veist, kellest iseseisvusaja alguseks oli järele jäänud umbes 700. Lihaveised on aretatud kiire kasvu, lihaskoe massi suurenemise ja ainult rohusööda kasutamise suunas. Ammlehma piimatoodang on väike, vasikas imeb võõrutamiseni. Lihaveistel annab parema tulemuse loomulik paaritus, kunstliku seemendamise ajastamine on keeruline. Eesti looduslikud olud on lihaveisekasvatuseks soodsad. Palju on selliseid looduslikke karjamaid, mis pole piisavalt väärtuslikud piimakarja söötmiseks, kuid kõlbavad looduslähedaste ja vähenõudlike lihaveiste karjatamiseks. (Näiteks Eesti rannaniitude säilitamise programmis on oma osa ka lihaveistel: Matsalu rahvuspargi Kasari jõe luhtadel söövad suviti limusiinikarjad, kes lastakse kevadel loodusesse ja sügisel viiakse taas farmi talvituma). Samuti on koos tasakaalustatud toitumise propageerimisega tõusnud nõudmine kvaliteetse väherasvase veiseliha järele. 1995 toodi Eestisse esimesed limusiini veised (Soomest; pull ja kolm mullikat). Aastast 2000 tegutseb Eesti Lihaveisekasvatajate Selts, samast aastast tehakse lihaveiste jõudluskontrolli. 2003 oli Eestis umbes 8000, 2009 umbes 35 000 ja 2011 aastal juba umbes 45 000 lihaveist. Aastast 2009 eksporditakse Eesti lihaveiseid elusloomadena Türki. Kõige rohkem on lihaveisekarju Lääne-Eestis (eriti saartel ja Läänemaal). 2011. aasta jõudluskontrolli andmetel oli Eestis 5415 limusiini, 5358 aberdiini-anguse, 4212 herefordi, 1766 šarolee, 1722 simmentali, 1140 heleda akviteeni, 1010 šoti mägi-, 533 belgia sinist, 184 piemonti, 36 gallovei ja 24 aubraki veist ning 12 piisonit. Lihaveiseid realiseeritakse Rakvere Lihakombinaadis, keskmiselt 20 looma nädalas.