Matsalu rahvuspark
 Kloostri linnuvaatlustorn Matsalus | |
 Salevere pank. Arsti allikas | |
 Kumari laid | |
 Matsalu laht | |
 Penijõgi ja seda piirav luht |
Matsalu rahvuspark asub Läänemaal Lihula, Martna, Ridala ja Hanila valla maadel; kogupindala 48 607 ha, sellest 26 178 ha mereala. Asutatud 1957, et kaitsta Matsalu lahte ja roostikku ning saarterikast Väinamere ala kui lindude rändepeatus-, pesitsus-, toitumis- ja sulgimispaika ning säilitada ja taastada ohustatud poollooduslikke kooslusi – Kasari jõe suudmeala luhaniite ning ranna- ja puisniite. 1939 võeti kaitse alla Matsalu lahe tervisemuda ala, 1957 maastiku üksikelemendina Salevere pank ja Kirbla astang. Praegused piirid ja staatus on aastast 2004 (enne seda oli looduskaitseala staatuses).
Kaitsealal on üle 60 saare, mille suurus on 0,1–272 ha, neist seitsmel – Papirahul (1,2 ha), Sipelgarahul (3,4 ha), Tondirahul (1,0 ha), Valgerahul (0,2 ha), Anemaal (2,3 ha), Suur-Härjamaal (1,6 ha) ja Väike-Härjamaal (0,4 ha) – on loodusreservaadid ja neil on kehtestatud rangeim kaitsekord. Pisisaared on tähtsad seltsinguliste lindude pesitsemiskohad. Roostikku on umbes 3000 ha, suurim roostikuala (umbes 2000 ha) asub Kasari jõest põhja pool. Niite on umbes 7500 ha, luhaniitudest on esmatähtsad Kloostri (420 ha) ja Rõude luht (360 ha), rannaniitudest ja loopealsetest Põgari-Sassi (220 ha), Puise (24 ha), Haeska (110 ha), Saastna Pikanina (160 ha), Pagaranna (34 ha) ning Saastna Teorehe järve (20 ha) ja Salmi lahe (350 ha) ümbrus.
Rahvuspargis on registreeritud 275 linnu-, 49 kala- ja 47 imetajaliiki ning 772 liiki soontaimi. Sügisrände ajal peatub Matsalu lahe ääres umbes 20 000 sookurge (sügisrände suurimaid peatuspaiku Euroopas), kevadrände ajal aga üle 30 000 valgepõsk-lagle. Arvukad läbirändajad on ka laulu- ja väikeluik, rabahani, sinikael- ja viupart, tutt- ja merivart, aul, sõtkas, mustvaeras ja tutkas. Massiliselt pesitsevad kormoran, hõbe-, meri-, naeru- ja kalakajakas, räusk, jõgi- ja randtiir, hahk, tuttvart, hallhani, kühmnokk-luik, lauk, merisk, liivatüll ja punajalgtilder. Sulgimas on kõige rohkem sinikael-, luitsnokk- ja viuparte ning punapeavarte.
Matsalu laht ja Kasari jõgi on paljude kalaliikide kudemiskoht. Jõgedes ja üleujutatud luhal koevad luts, haug, säinas, teib, vimb ja särg, Kasari suudmes, lahel ja lahe suudmes nurg, meritint, koha, räim, ahven ja kiisk. Kasari luht ja sellega piirnevad rooalad on kevadel ning suvel poegimis- ja toitumispaigaks põtradele ja metskitsedele. Sügisel ja talvel kogunevad puisniitudele ja rooservadesse metssead.
Aastast 1962 kuulub Matsalu rahvuspark Euroopa tähtsaimate linnukaitsealade hulka ja aastast 1971 rahvusvahelise tähtsusega märgalade (Ramsari alade) nimistusse. Matsalu rõngastuskeskus juhib Eestis lindude ja nahkhiirte rõngastamist, igal aastal avaldatakse sellealane ülevaade. Aastas rõngastatakse (vabatahtlike abiga) kuni 160 000 lindu ja umbes 1000 nahkhiirt. Kaitseala külastuskeskus ja muuseum asuvad taastatud Penijõe mõisas. Kirbla astangul paikneb Eerik Kumarile paigutatud mälestuskivi (aastast 1987, autor Kalju Reitel).
Matsalu linnuriigi uurimine
Esimesed andmed Matsalu linnuriigi kohta pärinevad aastast 1870, mil sealseid linnurikkusi uuris Tartu ülikooli zooloogiamuuseumi konservaator Valerian Russow. 19. ja 20. sajandi vahetusel külastasid Matsalut tuntud ornitoloogid Ernst von Middendorff (1851–1916), Harald Loudon (1876–1959), Sergei Buturlin (1872–1938) jmt. Vaheaegadega uuris 1928–36 Matsalu linnustikku Eerik Sits, hilisem Kumari (võttis nime Matsalu laiu järgi). Oma uurimistulemused avaldas ta 1937 raamatuna. Matsalu lahel ja selle ümbruses on uurimisretki teinud paljud Eesti mainekad loodusteadlased, näiteks Harald Haberman, Mihkel Härms, Ahto Jõgi, Teodor Lippmaa, Sven Onno, Kaljo Pork, Heinrich Riikoja, Juhan Vilbaste ja Albert Üksip. Linnukaitseala asutamiseks tegi ettepaneku 1936. aasta kevadel E. Kumari, kuid see jäi tulemuseta, sest Matsalu laht oli tol ajal Eesti seltskonna kõrgkihi luige-, hane- ja pardijahi ala. 1947 asutati Matsalu jahikeelupiirkond, 1954 ornitoloogiline ja jahiteaduslik õppe-katsemajand. Matsalu looduskaitseala loodi 1957, kuid tegelik töö algas 1. III 1958, kui tööle asusid vaatlustehnikud. 1. I 1991 oli looduskaitsealal töötajaid 35, neist 6 teadustöötajat. Tuntud ornitoloogidest on Matsalus töötanud Valdur Paakspuu ja Olav Renno. 1963 avati kaitseala keskuses Penijõel (3 km Lihulast) väike muuseum, mida on külastanud aastas keskmiselt 5000 inimest. Nüüdseks on muuseumi laiendatud ja ajakohastatud. Kaitseala juures tegutsema hakanud Matsalu rõngastuskeskus korraldab siiani rõngastustööd kogu Eestis.
Matsalu lähiajaloost
Sadakond aastat tagasi kulges läbi praeguse Matsalu rahvuspargi Muhu–Haapsalu talitee. Vooriskäijad leidsid ulualust Papilaiul, Kumaril ja Tauksil asunud kõrtsides. Teine talitee oli Lihulast Haapsallu. Seal olid kõrtsid Saare ja Neidsaare mäel. Teise maailmasõja ajal andis Matsalu roostik varjupaika paljudele okupatsioonivõimude eest varjajaile, rannikult lähtusid septembris 1944 Rootsi suunas põgenikepaadid. Põgari külas Mäevalla palvemajas oli 22. IX 1944 okupatsioonieelse Eesti Vabariigi seadusliku valitsuse viimane nõupidamine. Matsalu rahvuspargi piires paiknevad meresaared on kõik inimtühjad (viimane pere lahkus Tauksi saarelt 1970. aastate alguses).
Kirjandus
- M. Härms. Matsalu lahe ja selle ümbruse linnustikust. Tartu, 1926
- E. Sits. Materjale Matsalu lahe linnustikust : Matsalu lahe ornitoloogilise uurimise tulemusi aastatest 1928–1936. Tartu,1937
- O. Renno. Matsalu. Tallinn, 1965
- Matsalu – rahvusvahelise tähtsusega märgala. (Koostaja E. Kumari). Tallinn, 1986
Välislink
MerLe, 1996; EE 12, 2003; VE, 2006; muudetud 2011
