Eesti sootasandikud
Sootasandikud on rohkem kui 30 cm paksuse turbase kattega tasandikud. Suuremad sootasandikud asuvad pinnamoe suurvormide madalamates osades, väiksemaid leidub kõrgustike jalameil, sisenõgudes, jõeorgudes, rannavallistikes, ooside ja luitestike taga ning Peipsi ja Võrtsjärve lõunaosa vajuval rannikul. Pindalalt suurimad on tarna-, pilliroo-tarna- ja puuturbaga madalsood (rohusood), mis Ida-Eestis on liigivaesed, Lääne- ja Põhja-Eestis aga liigirikkad. Madalsoomets on enamasti kidur, kuid kuivendatud aladel on see palju tootlikum (kõdusookuusik). Lodude õhukesel turbakihil kasvab kõrgetüvelisi sangleppi. Orgudes ja astangute jalameil on pillirooga allikasoid. Sügavate järvede kinnikasvamisel on tekkinud õõtsiksoid (Endla nõos, Sangla soostikus). Rabade servadel ja madalsoode keskel on rohu-siirdesoid ja männikuid. Rabade turbasamblad (Eestis 34 liiki) hoiavad kinni suurel hulgal vett, mis samblamätaste liitumisel tekkinud rabapeenarde vahele kogunedes tekitab älveid ja laukaid. Leidub lage-, puis- ja kidura männimetsaga rabasid. Eesti haritavast maast moodustavad kultuuristatud sood 7–8%.
Vaata ka seotud artikleid
EE 11, 2002 (I. Arold)