Eesti maastike uurimine

Eesti maastike uurimine. Eesti maastikuteadusele pani aluse Johannes Gabriel Granö. Topograafilisi kaarte (1:42 000) analüüsides lõi ta maastikuosiste (pinnavormide, veekogude, taimkatte, asulate) morfoloogilise käsitluse süsteemi ning eristas kahe-, kolme- ja nelja-elemendi-maastikke. Uurimistulemused avaldati 1922 ajakirjas Loodus (numbrid 2–5).

Eesti Kirjanduse Seltsi kodu-uurimise toimkond andis 1925–39 välja mahukaid maakondlikke koguteoseid, milles käsitleti ka maastikke.

August Tammekann uuris Kirde-Eesti lavamaad (1926), hiljem ka Kõrg- ja Madal-Eesti paleogeograafiat, Otepää kõrgustikku ja Balti klinti (1940). Ta koostas maastikuteaduse seisukohast olulise Eesti pinnakatte kaardi. Väikesi maastikuüksusi (mõhnastikke, liivikuid, soid) uuris Eduard Markus. Ta võttis muuseas kasutusele kompleksprofiilide ja ridade meetodi. Üldgeograafiliselt oli oluline Edgar Kanti uurimus „Bevölkerung und Lebensraum Estlands” (1935).

Mitmekülgsemaid Eesti maastike käsitlusi hakati avaldama pärast Teist maailmasõda, kui olid ilmunud maastikukomponentide klassifikatsioonid ja ülevaatekaardid. 1946 avaldati Alfred Lillema koostatud Eesti mullastikukaart  (1:400 000) ja 1958 ilmus trükis „Eesti NSV mullastik”. Samal aastal ilmus August Karu ja Lembit Muiste „Eesti metsakasvukohatüübid”. 1958 alustati keskmisemõõtkavalise geoloogilise kaardi koostamist ja Kallio Kildema avaldas „Eesti pinnavormide ja nende koosluste liigituse” ning hiljem, 1968. aastal Eesti maastikulise liigestuse skeemi. 1984 ilmus Erich Lõhmuse põhjalik metsakasvukohatüüpide käsitlus.

Eesti esimese maastikulise (geomorfoloogiale tugineva) rajoneeringu ja enim esinevate maastikutüüpide skeemi avaldas 1959 Endel Varep.

Väino Lepasepa eestvedamisel hakati mullastiku kaardistamisel 1962 rakendama maastikulist põhimõtet. Eesti pinnavormistiku kui maastike aluste uurimisel on olnud olulised Anto Raukase, Endel Rähni, Karl Orviku, Kalju Kajaku, Reet Karukäpa, Endel Hangu, Ivar Aroldi, Aarend-Mihkel Rõugu jmt tööd. Eesti rannikuid on põhjalikult uurinud Kaarel Orviku. Lääne-Eesti saarte maastikulise uurimise pioneere on Urve Ratas (Sepp), ta on avaldanud ka mitu Soome lahe saari käsitlevat tööd. Põhja-Eesti rannikumadalikku on käsitlenud Elle Linkrus. Soid on põhjalikumalt uurinud Viktor Masing, Hans Trass, Kiira Aaviksoo, Mati Ilomets ja Edgar Karofeld.

20. sajandi lõpul süvenes territooriumide maastikuökoloogiline käsitlus, milles on osalenud U. Ratas, Jüri Jagomägi, Ülo Mander, Tõnu Oja, Jaan-Mati Punning, Are Kont, Mart Külvik, Kalev Sepp, Toomas Kokovkin, Valdo Kuusemets, Krista Lõhmus, Ain Kull jmt.

J. Jagomägi on välja töötanud ökoloogilise planeerimise metoodika, mida on kasutatud mitme looduskaitseskeemi koostamisel. I. Aroldi geomorfoloogiaalased uurimistööd (Eesti looderannik, Vooremaa, Võrumaa) on maastikukaartide koostamiselt laienenud Eesti ala terviklikuks maastikuliseks käsitluseks. 

Vaata ka seotud artiklit

Kirjandus

  • K. Kildema. Maastikulise uurimise suundi Eestis. Tallinn, 1968
  • U. Sepp (Ratas). Hiiumaa maastikuline iseloomustus. Tallinn, 1974
  • E. Varep (koos V. Maavaraga). Eesti maastikud. Tallinn, 1984
  • I. Arold. Eesti maastikud. Tartu, 1991
  • I. Arold. Estonian Landscapes. Tartu, 1993
  • U. Ratas, E. Nilson. Small islands of Estonia. Tallinn, 1997
  • I. Arold. Eesti maastikuline liigestatus. Tartu, 2001, 22004
  • I. Arold. Eesti maastikud. Tartu, 2005

EE 11, 2002 (Ain Kull ja Ivar Arold)