Abu’l-Kasim Firdausị (õieti al-Amīr al-Ḥakīm Abu’l-Qāsem Manṣūr b. al-Ḥasan al-Ferdowsī al-Ṭūsī; umbes 940 Tus linn Mashhadi lähedal Iraanis – umbes 1020 samas), pärsia luuletaja, iraani rahvuseepose „Šahname” („Kuningate raamat”) koostaja ja värsistaja. Pärines Horasani maaülikkonnast, mis Gaznaviidide ajal, kui esile tõusis türgi sõjaväearistokraatia, minetas oma eelisseisundi, kuid säilitas muinasiraani usundil ja ajaloopärimustel rajaneva seisusliku iseteadvuse. Eepos, mille koostamist alustati juba põlvkond varem (Dakiki, surnud 977), tugineb enamasti vanemaile Iraani ajalugu käsitlevaile ürikuile ning on üles ehitatud Iraani kuningate genealoogiana. Selle taustal jälgitakse iraani muinasusundile omase hea ja kurja alge omavahelise võitluse kehastumist ajaloos. Sisuliselt jaguneb teos kolmeks: esimeses osas on luulendatud loomismüüte ja mütoloogiliste kuningate tegusid, teine, kirjanduslikult väärtuslikem osa, põhineb kangelaseepostel, milles kesksed on vägimees Rustami võitlused, kolmas osa kajastab peamiselt Sassaniidide ajalugu aastani 651. Suuremahuline (umbes 120 000 värsirida), kunstipädevalt kirja pandud teos sai ruttu rahvaomaseks ning mõjutas oluliselt oma ainestiku ja vormivõtetega hilisemat iraani ja Kesk-Aasia eepilist luulet. Muud Firdausile omistatud teosed (näiteks poeem „Jusuf ja Zulaika”) on vähem olulised.

EE 3, 1987